Pisike teadusrobot ujus omal jõul 15 000 kilomeetrit üle ookeani

Papa Mau on pisikese teadusroboti nimi, mis San Franciscos vette panduna jõudis oluliselt targemana juba Austraalia rannikule.

Isenesest ei tohiks tema saavutus nii eriline ollagi, on ju juba ammu kasutusel robotallveelaevu, millistest esimene valmis juba aastal 1957, tänapäeval panevad roboteid kokku juba nii teadlased, sõjaväeinsenerid kui ka harrastajad. On olemas veealused robothõljukid, ja on olemas sisuliselt lainelaua kujulised robotid. Ja Liquid Roboticsi toodetud Wave Glider viimaste hulka ka kuulub.

Ei häirinud teda tugev lainetus, tormid ega haidki, suutis iseliikuv lainesõiduk oma aastase teekonna lõpetuseks Austraalias ilusasti rannikule jõuda. Päikesepaneelidest ammutas ta energiat, ning muud kütust polnud vajagi, tee peal aga kogus erinevat andmestikku merevee ja mereelu kohta.

Ühendatud oli ta pisikese veealuse allveelaevakesega, satelliitside võimaldas teda pidevalt jälgida, andurite ja seadmetega kogus ta aga kõikvõimalikku teavet merevee, laevaliikluse, mereloomade kohta, tehes ka erakordseid fotosid vetikate õitsemisest.

17. novembril 2011 pandi kaks robotit San Franciscoe vette ja üks neist suunati Austraalia, teine Jaapani suunas. Austraaliasse kohale jõudnud aparaat on igatahes löönud oma kaalukategooria kõiki rekordeid, aga mitte see polnud tema peamine eesmärk.

Ennekõike taheti saada paremat pilti merevee seisundist ja ilmastikuoludest ja muidugi näidata, et sellisel tasemel teaduse tegemiseks pole hiigelinvesteeringuid vajagi.