Teadlased avastasid jooksjate ja mitte-jooksjate keha parameetreid uurides, et tavalise inimese suur varvas oli pöialabast küüneotsani keskmiselt 7,3 cm pikk, aga sprinteritel 12 protsendi võrra pikem ehk 8,2 cm, vahendab Daily Telegraph.

Lühimaajooksjate jalad olid mittejooksjate omadest ligi kuue protsendi võrra lühemad. Välejalgade  sääred mõõdetuna kannast põlveni olid keskmiselt 41 cm pikad, mittejooksjatel aga kolme sentimeetri võrra pikemad ehk 44 cm.

Pennsylvania osariigi ülikooli kinesioloogiaekspert Stephen Piazza, kelle uurimistulemused ilmusid ajakirjas Journal of Experimental Biology, ütleb, et vahed on küll väiksed, kuid märkimisväärsed.

Arvutimudelid näitavad, et pikemad varbad tagavad parema haardumise maapinnaga ning lühemates jalgades on rohkem jõudu. „Sprinteri pikemad varbad võimaldavad kauemat kontakti maapinnaga, ning see annab jalgadele tõukamiseks rohkem aega,” ütleb Piazza..

„Stardist sõltub kõik. Tavaliselt otsustatakse just seal jooksu võitja või kaotaja. Pikemad varbad võimaldavad jalgade jõu maapinnale üle kanda ja paremini kiirendada.”

Teadlased avastasid, et oma osa mängib kannaluu ja Achilleuse kõõluse vaheline vahemaa. Uuringus osalenud sprinteritel oli see 25 protsenti väiksem kui mittejooksjatel.