Pikemad sportlased jooksevad ja ujuvad kiiremini
Duke'i ülikooli kraadiõppur Jordan Charles asus probleemi lahendama võrreldes kõigi saja meetri jooksus kunagi maailmarekordi püstitanud jooksja antropomeetrilisi näitajaid. Lisaks neile võttis ta vaatluse alla ka saja meetri ujumises maailmarekordi püstitanud sportlased, vahendab Novaator LiveScience'i uudist.
Selgus, et nii ujujate kui jooksjate puhul on täheldatav täpselt samasugune trend - nad muutuvad aja jooksul üha pikemaks ning pikkuse kohta saledamaks. Alates 1900. aastast on maailmarekordi püstitanud sprinterid muutunud 16,3 cm pikemaks, ujujad on aga 11,4 cm pikemad. Keskmine inimene on sama aja jooksul samuti pikenenud, kuid Charlesi andmetel kõigest 4,8 cm võrra.
Maailmarekordit on selle ajaga parandatud sprindis seitsme kümnendiksekundi ning ujumises 14 sekundi võrra.
Charles, kelle uuring ilmus ajakirjas Journal of Experimental Biology, selgitab, et õhus või vees edasi liikuv keha peab oma massi kohta olema võimalikult väikse takistusega. Liikuval kehal tuleb ületada kaks takistust, millest üks on gravitatsioon ja teine hõõrdumine. Gravitatsiooni vastu võitlemiseks peavad sprinteril olema tugevad lihased, kuid õhutakistuse vähendamiseks peavad need lihased olema kinnitatud saleda luustiku külge.
Charles arvutas välja nn saledusteguri, mis võrdleb sportlase pikkust ja laiust. 1912. aastal Stockholmi olümpiamängudel saja meetri vabastiilis ujumises kuldmedali võitnud Duke Kahanamoku saledustegur oli 7,88. Ta läbis distantsi 61,6 sekundiga. 96 aastat hiljem püstitas samal alal maailmarekordi Eamon Sullivan ajaga 47,05, kusjuures Sullivani saledustegur on 8,29.
Sama trend on täheldatav ka kiirjooksjate puhul. 1929. aastal püstitas Eddie Tolan saja meetri jooksu maailmarekordiks 10,4 sekundit. Tolani saledustegur oli 7,61. 2008. aastal püstitas maailmarekordi tulemusega 9,69 Usain Bolt, kusjuures tema saledustegur on juba sarnaselt Sullivanile 8,29.
