Piits või präänik: kumb motiveerib rohkem?

Abivalmis inimeste premeerimine võib olla tõhusam kui eksijate karistamine, väidavad teadlased mänguteooria kontrollimiseks tehtud katsete põhjal.

“Avaliku hüve mängus” (ingl

public goods game

) peavad mängijad valima, kas soovivad panustada raha ühisesse kassasse. Kassasse lisatud summa korrutatakse läbi ja jaotatakse osalejate vahel võrdselt, hoolimata sellest, kes on raha panustanud ja kes mitte. Mängu algse versiooni mängimisel viib kiusatus teiste kulul parasiteerida — saada kasu ilma ise selle heaks panust andmata — enamasti koostöövalmiduse kiirele hääbumisele, vahendab NewScientist.

Varasemad uuringud on näidanud, et koostööd toetab see, kui mängijail lubatakse “parasiite” karistada: koostöövalmid mängijad saavad maksta väikese summa, mis võimaldab kuritahtlikule kaasmängijale “trahvi” teha. Vähemalt mängudes, kus mängijad pärast iga mängukorda partnereid vahetavad, osutus selline lähenemine premeerimisest tõhusamaks.

Harvardi ülikooli teadur David Rand koos kolleegidega korraldas avaliku hüve mängu reeglid ümber nii, et need peegeldaksid seda, mis nende meelest on loomulikum stsenaarium: inimesed mängivad mitu mängukorda sama seltskonnaga, nii et igaühele kujuneb teiste silmis vastav maine.

Mängijad võisid väikese tasu eest teisi premeerida või karistada. Rand leidis, et nii premeerimine kui karistamine võisid kaasa tuua koostöö tugevnemist ja suuremat ühistulu, kuid olukordades, kus mängijad said valida kas karistamise või premeerimise vahel, kuid otsustasid premeerimise kasuks, pälvisid nad lõpuks suurema kasu. “Mängija enda huvides on ülejäänud rühma aidata,” selgitab Rand. “Umbes nii, et kes pakub ülejäänud seltskonnale vorsti, sellele vastatakse samaga.”

New Mexicos tegutseva Santa Fe instituudi teadur Sam Bowles hoiatab, et Randi mäng ei kajasta korrektselt tegelikke majandusmudeleid. Ta osutab näiteks asjaolule, et Randi reeglite kohaselt maksab premeerija neli dollarit, ent premeeritav saab otsekui võluväel kaksteist dollarit. Ta nimetab sellist stsenaariumit ebaloomulikuks. “Kui tasuta lõuna mängust välja jätta, siis see ei tööta,” väidab Bowles.

Rand osutab, et taolised ebaproportsionaalsed preemiad on tavalised olukordades, kus me kulutame aega, energiat ja raha meid ümbritsevate inimeste abistamisele: aitame näiteks sõbral mööblit kolida või esitame kolleegi kandidatuuri edutamiseks. Selliste sammude maksumus meile on väiksem kasust, mida nende kaudu saavad teised. “Seesugused produktiivsed suhted on ühiskonna tellisteks ning neid ei tohiks tähelepanuta jätta,” rõhutab ta.