PhD Alvar Soesoo: on ettevõtteid, mis kasutavad kliimaneutraalsust rikastumiseks

 (32)
PhD Alvar Soesoo: on ettevõtteid, mis kasutavad kliimaneutraalsust rikastumiseks
Foto: Ylle Tampere

Geoloog, Eesti Geoloogiateenistuse direktor, Tallinna Tehnikaülikooli kaasatud professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor PhD Alvar Soesoo tõdeb, et kindlasti on neid ettevõtteid, mis kliimaneutraalsuse terminit ära kasutades rikastuda püüavad. Jätkusuutlikult toimides on “ühekordset maailma” võimalik päriselt muuta. Alustama peab iseendast.

Rohepesust, selle näilisest keskkonnasõbralikkusest, kus reklaami ja moodsaid termineid kasutavat sõnavahtu on rohkem kui loodusele kasutoovaid tegusid, on viimasel ajal järjest rohkem juttu.

Tarbijal on raske otsustada, kas tegu on millegi tõsiseltvõetavaga või oskusliku turunduskampaaniaga, sest tal puuduvad ammendavad teadmised.

Autotööstus on hea näide totaalsest segadusest, mis “ökustumises” valitseb: kas elektriauto keskkonnamõju on väiksem kui sisepõlemismootoriga autol?

Kas diiselmootor on tõesti nii keskkonnavaenulik kui räägitakse? Kas nn veganauto on parem kui sõiduk, kus panustatakse materjalide taaskasutusele? Palju küsimusi, vähe vastuseid.

Autotootjad on siinkohal tarbijate valikute hõlbustamiseks palju ära teinud: Tesla, Volvo, Toyota, Renault jt on lisanud mudelivalikusse vegan-autod, kus kasutatakse vastavalt sertifitseeritud materjale.

Seotud lood:

Taaskasutus on au sees: ümbertöödeldud plastist ja metallist saab valmistada mida imelisemaid uusi materjale ja järjest suuremat rõhku pööratakse sõidukite elukaare ökoloogilisele jalajäljele tervikuna.

Elektrimootoriga autode puhul töötatakse terviklahenduste kallal, kus tootmiseks vajalik energia saadakse vee, tuule ja päikese toel ning oma aja autos ära elanud akud võetakse kasutusele teistes eluvaldkondades.

Tehaste rajamisel on tähtis asukoht ja olemasolevate energiaressursside maksimaalne ärakasutamine: Renault, Volvo, Nissan, BMW, Toyota on kas juba rakendanud või rakendamas ringmajanduse põhimõtteid. PSA Grupp on eraldi rõhutanud, et Peugeot 508 on auto, mille eluiga on garanteeritult vähemalt 16 aastat.

Professor Alvar Soesoo seletusele toetudes liigub autotööstus reaalse kliimaneutraalsuse saavutamise suunal, luues tarbijale kestlikuma liikumisvõimaluse ja muutes seeläbi seniseid harjumusi.

Kui vasutustundlik tootmine muutuks üleüldiseks normiks, võiks ju loota headele muutustele? Ei pruugi sugugi nii minna, sest tarbijad, tootjad ja poliitika peaksid astuma selles asjas ühte jalga. Et nii juhtuks, on vaja algust teha isiklike harjumuste ümberhindamisega. Loe siit, miks kliimaneutraalsuse saavutamine pole imelihtne

Soesoo: võidavad jätkusuutlikud ettevõtted

Kindlasti kasutavad osa ettevõtteid kliimaneutraalsuse terminit ja selle ümber keerlevat poliitikat ära, ja ilmselt lühiajaliselt ka võidavad ning rikastuvad. Eks meil neid näiteid ole ennegi alternatiivenergeetikast ja mujalt!

Teatud aja pärast ilmselt siiski eralduvad globaalse jätkusuutlikkuse sõelal need, kes valmis leppima madalama kasumimarginaaliga ja panustama tehnoloogiate/teenuste arendamisse, mille jaoks tol konkreetsel hetkel turul võib-olla ei ole veel suurt nõudlust.

Teiselt poolt on raske ette kujutada, kuidas ettevõtja/tootja saaks tarbijat/ostjat agiteerida vähem tarbima, see peab käsikäes käima mõistliku poliitika- ja mentaliteedikujundusega (ehk harjumused).

Tarbija – tootja – riiklik/globaalne poliitika on need kolm silotorni, mis kõik peaksid sünkroonselt arenema, aga mitte kasvama, ja ükski neist ei ole “maitsvam või ilusam” kui teine!

Tarbimine on mitmetähenduslik mõiste

Tarbimine on oma olemuselt väga keeruline fenomen, isegi eri inimgruppidele tähendab see mõiste erinevaid nähtusi.

Kui ökoloogilise maailmapildiga inimestele tähendab tarbimine ressursside ärakasutamist, siis ökonoomilise maailmapildiga inimestele kaupade ja teenuste ostu-müüki.

Ehk summeerides ühiskonnagruppide vaate üheks, võime defineerida tarbimise kui Maa ressursside täieliku ärakasutamise läbi sotsiaalse keskkonna poolt sisendatud tarbimisharjumuste rahuldamise tekkivate ostu-müügitehingutega.

Tarbimise piiramine oleks justkui teoreetiline väljapääs. Justnimelt teoreetiline, sest vastust küsimusele, kuidas piirata tarbimist olukorras, kus tarbijad ise juhivad maailma, ei ole.

Kunstlikud piirangud ei toimi

Regioonides, või riikides, ei ole kunstlikult tekitatud piirangud kunagi harjumusi muutnud, küll aga kallutanud majandustegevust inimeste varandusliku polariseerumise suunas.

Järelikult kunstlikud regionaalsed piirangud ei toimi, sest sõnade-tegude dissonants mängib süsteemis olulist rolli.

Kapitalistlik maailmamudel saab hoopis veelgi tuult tiibadesse. Vajalik on palju globaalsem lähenemine inimese mentaliteedi kujundamiseks nn. rohujuuretasandil, mitte kunstlik võitlus tagajärgedega.

Kas midagi üldse saab muuta? Jah, saab

Iga harjumus on juba millegi tagajärg! Niikaua kui domineerivaks jääb ainult kasumil põhinev majandusmudel, ei ole suurt midagi võimalik muuta.

See mudel, saades uutest tehnoloogilistest arendustest toetust, loob järjest uusi ühekordseid, järjest lühema füüsilise elueaga kaupu.

On suur vahe, kas kingad peavad vastu viis kuud või viis aastat, suurema materjalimahukusega toote puhul on see vahe veelgi tuntavam.

Kiire tehnoloogilise ja kapitalistliku mõttelaadiga riigid on loonud me ümber praeguseks „ühekordse maailma“, kus on pühad ühekordse kasutamisega või siis väga lühikese kasutatavusperioodiga asjad.

Selle vastu ülesastumine ongi esimene algatus, kus kliimaneutraalsuse suunas arenema hakata saaks, seda nii väikeses regioonis, ühes riigis, ühes ettevõttes, ühes omavalistuses, ühes koolis, ühes peres kui ka oma mina sees!

Kokkuvõtteks

Professor Alvar Soesoo sõnum on selge: need, kes usuvad, et üks ei ole ühtegi, Eesti on liiga väike, et mingitki muutust esile kutsuda, eksivad.

Just üksikisiku tasandil tarbimisharjumuste ümber hindamine on asjakohane algus suuremale muutusele. Ei ole vaja oma käitumist võrrelda teistega, kes “teevad ju ka” vaid ainult iseendaga.

Kas pole mitte nii, et kõige rahulolevam on inimene siis, kui ta on ise midagi saavutanud? Näiteks auto puhul on märksa mõistlikum kahe vana diislirondi ostmise asemel soetada üks korralik kaasaegne auto, teha korrektuure logistikas ja võtta eesmärgiks peres ühe autoga hakkamasaamine.

Need, kes vastavad, et see ei ole kuidagi ju võimalik, sest liikumisvabadus on inimõigus, mõelge, kuidas jäid 30 ja kauem aega tagasi ellu eel-esivanemad, kellel ei olnudki võimalust isikliku auto omamiseks?

Loe siit, miks on mõistlik otsustada, kas elada linnas või maal