Partnerivalikut juhib tõmme vastandite vahel

 (7)
Partnerivalikut juhib tõmme vastandite vahel
Corbis/Scanpix

Mis puutub partneri valikusse, tõmbuvad vastandid tõepoolest — nii väidavad Brasiilia teadlased, kelle uuring näitab, et inimesed valivad alateadlikult tõenäolisemalt sellise partneri, kelle geneetiline ülesehitus on nende endi omast võimalikult erinev.

Nad leidsid tõendeid selle kohta, et abielupaaridel esineb selles DNA-piirkonnas, mis kontrollib immuunsüsteemi, erinevusi tõenäolisemalt kui juhuslikult valitud paaridel, vahendab Reuters.

Tõenäoliselt on tegu evolutsioonilise strateegiaga, mille eesmärk on tagada tervete järglaste saamine, sest geneetiline mitmekesisus kujutab endast eelist järeltulijaile, väidavad Maria da Graca Bicalho ja kolleegid Parana ülikoolist Brasiilias.

"Ehkki võib olla ahvatlev mõelda, et inimesed valivad partnereid sarnasuse pärast, on meie uuring selgelt näidanud, et just erinevused on need, mis tagavad eduka paljunemise, ning et alateadlik sund saada terveid lapsi mängib partneri valikul suurt rolli," selgitab Bicalho.

Teadlaste sõnul pole selge, millised signaalid tõmbavad inimorganismi neist endist geneetiliselt erinevate inimeste poole, kuid nad pakkusid välja, et rolli võib mängida kehalõhn või isegi näo struktuur.

Paljud uurijad on leidnud tõendeid selle kohta, et loomi kütkestavad eelkõige vastassugupoole sellised esindajad, kellel esineb erinevusi peamises histoloogilise ühilduvuse kompleksis ehk MHC-s (ingl major histocompatibility complex), immuunsüsteemi faktoris, mis mängib rolli ka tervete järglaste saamisel.

Bicalho, kes esitleb tulemusi Euroopa inimgeneetika liidu konverentsil Viinis, kinnitab, et töörühm võrdles 90 abielupaari geneetilisi andmeid 152 juhuslikult valitud kontrollpaari omadega. Selgus, et tõelistel paaridel leidus MHC-s märkimisväärselt rohkem erinevusi.

"Erinevate geneetiliste piirkondadega lapsevanemad võivad järglastele pärandada suurema suutlikkuse nakkustest hoiduda, kuna nende immuunsüsteemi geenid on mitmekesisemad," väidavad uuringu autorid.

"Kui MHC-geenid ei mõjutaks partneri valikut, oleks mõlema paariderühma tulemused pidanud olema sarnased. Leidsime aga, et tõelistel partneritel oli MHC-erinevusi märksa rohkem kui oleks võimalik puhtjuhuslikult," ütleb Bicalho.

Varasemad uuringud on andnud mõista, et loomad lähtuvad potentsiaalselt sarnaste või teistsuguste kaaslaste tuvastamisel kehalõhnast, lisas ta, kuid välistatud pole ka muude füüsiliste tegurite osatähtsus. "Oma roll võib olla muudelgi välistel märkidel, näiteks näo sümmeetrilisusel, kuid need jäävad esialgu spekulatsioonideks."