Pärilik kõhumikroobide komplekt määrab lehma produktiivsuse ja "heitgaaside" rohkuse
Aberdeeni ülikooli teadlased on lehmade emissioone ja kõhubaktereid uurinud juba aastaid. Mõne päeva eest avaldas ajakiri Science Advances grupi teadlaste töö, mille käigus uuriti enam kui tuhandet lehma üle kogu Euroopa. Teadlased tahtsid saada aru, millises ulatuses mäletsejate kõhumikroobe saab kontrollida peremeeslooma geenide kaudu. Geenidega manipuleerimine võib olla vahend lehma metaani-emissioone kliimale vastuvõetavamaks muuta.
Iga kord kui lehm röhitseb või kõhugaase tagumisest otsast välja laseb, paiskub õhku ka väike kogus metaani. Kusjuures NASA sõnul kipub röhitsustes metaani olema rohkem kui peerus.
Palju väikeseid õhku paisatud metaanikoguseid kokku teevad ühe suure probleemi ning maakeral elavad umbes 1,5 miljardit lehma panustavad kliimakriisi väga palju. Piisavalt palju, et mõelda lehmade gaasitootmise kontrollimise võimaluste peale.
Inimkond rabeleb selle nimel, et globaalne soojenemine ei ületaks järgmisel aastal 1.5 kraadi piiri ja seepärast loetakse isegi lehmade krooksusid ja peerusid.
Lehmad ise ei saa sinna midagi parata, sest inimene tahab piima ja burgerit ning metaan tekib kõrvalproduktina kui mikroobid lehma seedekulgla mitmetes vatsades rohtu lagundavad. Tekkinud metaan väljub lehmast kas röhitsustega või kõhutuulena.
Lehmade röhitsused ei ole sugugi maakera suurim väljakutse kliima valdkonnas, kuid seda ei saa ka tähelepanuta jätta. Umbes 27% maakera metaaniemissioonidest pärineb loomade kõhus toimuvast käärimisest.
USA kasvuhoonegaaside emissioonist aastal 2017 moodustas metaan ainult umbes 10%, samal ajal kui süsihappegaasi osakaal oli 82%. Küll aga on probleem selles, et metaan on väga "tõhus" kasvuhoonegaas ning selle mõju kliimale on ca 25 korda suurem kui süsihappegaasil.
Aberdeeni ülikooli professor R. John Wallace on välja töötanud teooria, et lehmade kõhus tegutsevad ja metaani tootvad mikroobid on teatud ulatuses määratletud lehma geenidega ning seetõttu võib olla võimalik neid manipuleerida vähem metaani tootma.
Wallace ja tema meeskond otsisid ühiseid näitajaid 1,106 lehma kõhumikroobide hulgast. Selgus, et umbes pooltel lehmadel Inglismaal, Itaalias, Rootsis ja Soomes leidus kõhus 39 sama liiki mikroobe ja need on ilmselt pärilikud, kandudes edasi ühelt generatsioonilt teisele. Kui just inimene protsessi ei sekku.
Lühidalt öeldes tähendab see kõik seda, et pärilikkus võib olla vahend ja kõhubakterite geenide manipuleerimine võib olla võti lehmade aretuses loomade metaaniemissioone kontrollida.
