Päikesevalgus — kas tõesti imerohi?

 (27)
rannas
Foto: Ilmar Saabas

Veel 1980. aastate alguses peeti D-vitamiini kasulikuks vaid luude jaoks. Lastele anti vitamiini, et vältida rahhiidi teket. Viimastel aastatel on see vitamiin, mida meie nahk päikesevalguse käes toodab, tõstetud hoopis uude valgusse, peaaegu imerohuks.

Nende hädade nimekiri, mida D-vitamiin näib ennetavat või ravivat, kasvab iga nädalaga, ulatudes vähist dementsuseni. “On lihtsalt imepärane, kui paljude asjadega on D-vitamiin seotud,” räägib Tarkade Klubile William B. Grant, Californias asuva teadus- ja teavitustööga tegeleva ühemeheasutuse SUNARC hing. “Praegu on D-vitamiini rolli avastamise kuldajastu.”

Kui temalt küsida, milliste tõbedega D-vitamiini puudust seostatakse, täidab loetelu intervjuu esimesed minutid. Algab see kümmekonna vähivormiga, järgneb rida tõbesid, mille puhul on näidatud vitamiini tuge immuunsüsteemile, näiteks tuberkuloos ja gripp. “Seonduvalt on D-vitamiin oluline ka mitmete autoimmuunhaiguste riski vähendamisel,” lisab Grant. “Paljud autoimmuunhaigused tekivad õigupoolest viirus- või bakteriaalse nakkuse järel. Sclerosis multiplex on seotud Epstein-Barri viirusega ja D-vitamiin võitleb sellega.”

Astma, südamehaigused, sünnidefektid, jätkab Grant loetlemist. “Viimasel ajal olen tegelenud dementsusega. Tuleb välja, et D-vitamiinil on palju närvirakke kaitsvaid omadusi,” räägib mees. “Dementsuse tekkele eelneb mitmeid haigusi, D-vitamiin vähendab kõigi nende haiguste riski ja nii näib loogiline, et see vähendab ka dementsuse riski.”

Peamine D-vitamiini nappuse põhjus organismis on vähene päikesevalguse käes viibimine, hoiatavad asjatundjad. “Uuringud on näidanud, et enamikul parasvöötme elanikel on D-vitamiini puudus, eriti talvisel ajal,” selgitab Sreeram Ramagopalan, Oxfordi ülikooli Wellcome Trusti inimgeneetika keskuse teadlane.

Tarkade Klubi jaanuarinumbris:
• Milline kosmoselaev sõidab tähtedeni?
• Alvo Aabloo - tehislihaste arendaja
• Miks on kliima soojenemises paus?
• Päikese tervistav vägi
• Retk maailmamere sügavusse
• Kuidas sünnib olümpiajää

Nii ka Eestis, kus enamiku aastast vältab “D-vitamiini talv”, nagu seda on nimetanud D-vitamiini hulka Eesti elanike veres uurinud Tartu ülikooli arstid Mart Kull, Riina Kallikorm ja Margus Lember. Nad leidsid, et keskmine D-vitamiini hulk veres on meie inimestel normist (75 nmol/l) aasta ringi oluliselt madalam, ulatudes suvel keskmiselt 59 ja talvel 44 nmol/l. Täiesti normaalne on talvel vitamiinitase vaid kolmel inimesel sajast.

Kuna D-vitamiin aktiveerib geeni nimega VDR (D-vitamiini retseptor), mis omakorda reguleerib rohkem kui 900 muud geeni, võivad sellise nappuse tagajärjed olla kaugeleulatuvad. Paljudel neist geenidest on leitud otsene seos eri haigustega. Arvatakse, et sama VDR-geeni kaudu tugevdab D-vitamiin ka immuunsüsteemi ja reguleerib rakusurma.

Viimastel aastatel teadusajakirjades rohkem kui sada eelretsenseeritud artiklit avaldanud endine NASA atmosfäärifüüsik Grant on olnud üks eestvedajaid D-vitamiini puuduse seostamisel kõiksugu tõbedega. Meditsiinivaldkonda liikus ta pärast tähelepanekut, kui hästi mõnede vähivormide esinemissagedus USAs langeb kokku päikesekiirguse kaartidega.

Teadlasi aitaski D-vitamiini jälile esmalt geograafiline varieeruvus haiguste levikus, sealjuures oli sclerosis multiplex üks esimesi, mida päikesevalgusega seostati. Seda neuroloogilist haigust, mille puhul hakkab immuunsüsteem millegipärast ründama aju närvikiude, ei esine ekvaatori lähedal peaaegu üldse. Põhja-Euroopas kannatab selle laastava tõve käes aga üks inimene tuhandest.

Geograafiast ajendatud biokeemiliste seoste otsingud on hakanud tooma ohtralt uuringuid, mis kõnelevad D-vitamiini rollist ja tähtsusest. 2001. aastal ilmunud ja 1966. aastal sündinute põlvkonda vaadelnud Soome lastearstide uuring näitas, et neil lastel, kes said rahhiidi vältimiseks regulaarselt D-vitamiini, oli väiksem risk haigestuda esimese tüübi diabeeti.

Oslo ülikooli füüsikaprofessor ja Rikshospitaleti vähiuuringute keskuse teadlase Johan Moani uurimisrühm on näidanud, et mitme vähivormi puhul on patsiendi eluiga pikem, kui kasvaja on diagnoositud suvekuudel.

Omajagu on vihjeid ka sclerosis multiplex’i seostele päikesevalgusega. Nii sõltub risk haigestuda sünnikuust, samuti suureneb tõve tõenäosus, kui enne 15. eluaastat rännata mõnest päikeselisest riigist elama hämaramasse, näiteks Lõuna-Aafrikast Inglismaale. Haigus ise on kõige sagedasem noorte inimeste neuroloogiline vaevus, avaldudes reeglina 20. ja 40. eluaasta vahel.

Ent tihti jäävad seoseid otsivad uuringud liiga väikesemahuliseks, et tulemustes täielikult kindel olla. Üks väheseid suuremaid uuringuid avaldati aastal 2006, mil Harvardi ülikooli rahvatervise teaduskonna teadlane Alberto Ascherio analüüsis vereproove, mis oli sõduritelt ja sõjaväega liitunud meditsiiniõdedelt teenistuse alguses võetud. Tema töörühm leidis, et neil, kel hiljem arenes sclerosis multiplex, oli juba tollal D-vitamiini tase veres märksa madalam. “See on tugevaim tõend D-vitamiini rolli kohta,” märgib Ramagopalan.

Tema enda viimatine uurimus lisab tõendeid D-vitamiini osalusest. Tal õnnestus tõestada, et D-vitamiin reguleerib teatud kuuendal kromosoomil paiknevaid geene, millest on teada, et need suurendavad sclerosis multiplex’i riski kuni üheksa korda. Kas see võib olla tõendiks Heiki kahtlusele, et lapsepõlve tubased tunnid jätsid ta ilma vajalikust D-vitamiini doosist ja on põhjuseks, miks tema keha enam alati talle ei kuuletu?

“See on huvitav ja kõneleb kindlasti D-vitamiini ja sclerosis multiplex’i seostest,” kommenteerib Ramagopalan. “Kuid loomulikult peab [sclerosis multiplex’i tekkeks] esinema mitmeid alustegureid, näiteks Epstein-Barri viirust ja seonduvaid geene. On tõenäoline, et see mängis oma rolli, aga kindlad me selles olla ei saa.”

Häda on selles, et sclerosis multiplex’i puhul on toimepanija jäljed kuriteo avastamise ajaks ammu jahtunud. Me ei tea endiselt täpselt, mis seda tõbe põhjustab. Osalt on põhjused geneetilised, osalt tulenevad keskkonnast, näiteks viirusnakkusest või päikese käes viibitud ajast. “On keeruline tõestada põhjuslikkust täiskasvanueas avalduva haiguse juures, kuna meile teadaolevalt toimivad mõjurid varajases nooruses,” räägib Ramagopalan.

Nii on ainus, mida teadlased teha saavad, arveldada assotsiatsioonidega, suutmata tõestada otseseid põhjuse ja tagajärje seoseid. “Keegi ei tea, kuidas D-vitamiin oma rolli täidab,” tunnistab Ramagopalan. “Kaudsed tõendid viitavad, et see on kaasatud immuunfunktsiooni, aga keegi ei tea seda kindla peale.”

Seega pole imestada, et mitte kõik pole veendunud. “Assotsiatsioon erineb põhjuslikkusest,” ütleb Trevor Marshall, Austraalia Murdochi ülikooli külalisõppejõud ja Californias asuva mittetulundusliku uurimisasutuse Autoimmunity Research Foundation direktor. “Uuringud on teinud suure vea, eeldades, et kuna vaatlustulemused on seotud, põhjustab üks kuidagimoodi teist.”

Muidugi, temal on oma teooria. Selle kohaselt ei põhjusta autoimmuunhaigusi mitte D-vitamiini nappus, vaid meie kehasse kuhjuvad mikroobid. “Aja jooksul kogume organisme, mis iseenesest pole patogeenilised,” selgitab Marshall. “Aga kui need omavahel kokku puutuvad, võib nende poolt peremeesorganismile põhjustatav mõju osutuda märkimisväärseks.”

See on vastuoluline teooria, kuid meditsiiniringkonnas on sel omad järgijad ning on väidetud edu mõnede autoimmuunhaiguste ravis. D-vitamiini eestkõnelejaid ärritab aga Marshalli väide, nagu toodaks meie rakud kogu vajamineva D-vitamiini ise ning igasugune väline allikas, näiteks toidulisandid, surub vaid immuunsüsteemi maha ja laseb patogeenidel vohada.

Marshalli kriitikute sõnul jätab tema ravimeetod patsiendid ohtlikusse D-vitamiini puudusesse. “Ta on napakas,” ütleb Grant lühidalt.

Tema sõnul on meie eluviis viimase sajandi jooksul muutunud moel, mis varustab meid aina vähem D-vitamiiniga. Me kaitseme end päikese eest kreemiga, oleme tubasemad ja sööme ka vähem kala. Grant on veendunud, et suures osas maailmast vajavad inimesed vajaliku doosi saamiseks toidulisandeid. “See annab tagasi pelgalt selle, mille oleme tubase eluviisi tõttu kaotanud,” räägib ta.

USA teaduste akadeemia alla kuuluv meditsiiniinstituut on hetkel üle vaatamas olemasolevaid uuringuid ja annab ilmselt lähikuudel teada uutest soovitustest D-vitamiini päevase doosi osas. “Me oleme veendunud, et see on vähemalt 1000 rahvusvahelist ühikut päevas, ehk isegi rohkem,” sõnab Grant. 1000 ühikut on 25 mikrogrammi, apteegist saada olevate tilkade kujul on seda alla poole teelusikatäie.

Loomulikult, kui väljas paistab päike, pole tarvis lusikale tilgutada mitte ühtki ühikut. Ja päikese nautimine ei pruugi minna vastuollu vähi eest hoiatavate nahaarstide jutuga. Katmata nahaga noor inimene saab vajaliku D-vitamiini doosi kätte 10‒15 minutiga. Eesti kliima tähendab aga, et seda hüve saame kasutada vaid loetud kuud. Eesti arstide hinnangul vajab eestlane lisa-D-vitamiini vähemalt oktoobrist maini ning 1000‒1200 ühikut on täiesti ohutu.