“Päikesesüsteemi varajase evolutsiooni kohta on meil igasuguseid vihjeid,” kinnitab autor David Nesvorny Texase osariigis San Antonios tegutsevast uurimisinstituudist Southwest Research Institute. “Need pärinevad Neptuuni-taguste väikeste taevakehade, nn Kuiperi vöö objektide analüüsimisest ning Kuule tekkinud kraatritest.”

Andmed annavad mõista, et perioodil, mil Päikesesüsteem oli alles umbes 600 miljoni aasta vanune, mõjutas hiidplaneetide orbiite teatud dünaamiline ebastabiilsus. Selle tulemusel eemaldusid hiidplaneedid ja väiksemad kehad üksteisest ning hajusid süsteemis laiali, vahendab Science Daily.

Mõned väiksemad kehad suundusid Kuiperi vöösse, teised liikusid sissepoole, tuues kaasa kokkupõrkeid Maa mõõtu planeetide ja Kuuga. Ka hiidplaneedid liikusid. Näiteks tõukas Jupiter suurema osa oma väiksematest kaaslastest väljapoole, ent ise liikus sissepoole.

Taolise stsenaariumi juures on aga üks probleem. Aeglased muudatused Jupieri orbiidis — sellised, mida võiks eeldada kokkupuudetest tillukeste taevakehadega — oleksid Maa-laadsete planeetide orbiitidele andnud liiga tugeva inertsimomendi, mis omakorda oleks kaasa toonud sisemise Päikesesüsteemi segaminipaiskamise ja Maa võimaliku kokkupõrkamise Marsi või Veenusega.

“Mu kolleegid pakkusid probleemile välja kavala lahenduse,” rääkis Nesvorny. “Nad leidsid, et Jupiteri orbiit võis kiiresti muutuda pärast seda, kui Jupiter oli välise Päikesesüsteemi dünaamilise ebastabiilsuse ajajärgul Uraani või Neptuuniga kokku puutunud ja eemale põrganud.” Taoline “hüppava Jupiteri” teooria eeldab sisemise Päikesesüsteemi väiksemat räsimist, kuna Maa mõõtu planeetide ja Jupiteri orbiitide kattumine pole Jupiteri hüppamise korral sama suur.

Nesvorny viis hüppava Jupiteri hüpoteesi kontrollimiseks läbi tuhandeid arvutisimulatsioone noore Päikesesüsteemiga ning avastas, et Jupiter tõesti hüppas, nagu loodetud, pärast põrkumist Uraani või Neptuuniga. Küll aga paisati Uraan või Neptuun sellistel puhkudel alati Päikesesüsteemist välja. “Midagi oli ilmselgelt viltu,” osutab teadlane.

Tulemustest innustust saanud Nesvorny tuli mõttele, et varajases Päikesesüsteemis võis praeguse nelja hiidplaneedi asemel olla viis hiidu. Simulatsioonides, millele oli lisatud veel üks Uraani või Neptuuni mõõtu hiidplaneet, loksusid asjad järsku paika. Jupiter paiskas ühe planeedi süsteemist välja, jättes alles neli hiidplaneeti, ja ise “hüppas”, jättes Maa mõõtu planeedid puutumata