Päikese aktiivsuse langus võib tuua uue väikse jääaja
Selline olukord võib kesta kümneid aastaid. Viimati oli sarnane situatsioon 17. ja 18. sajandil ning seda perioodi nimetatakse jahedate õhutemperatuuride tõttu ka väikseks jääajaks, vahendab Novaator PhysOrgi uudist.
Päikeseplekid on ajutised nähtused Päikese pinnal, mis paistavad madalama temperatuuri tõttu ülejäänud Päikese pinnast tumedamana. Madalama temperatuuri põhjus on intensiivne magnetväli, mis takistab konvektsiooni ehk soojuse kandumist Päikese sisemusest pinnale.
Päikeseplekkide esinemissagedus järgib 11-aastast intensiivsuse tsüklit ehk iga 11 aasta järel on plekkide esinemise maksimum. Miinimum kahe tipu vahel kestab tavaliselt 16 kuud, kuid praegune miinimum on selle juba ületanud kümne kuu võrra, olles pikim taoline madala intensiivsusega periood viimase saja aasta jooksul.
Alates 1990. aastast on Matthew Penn ja William Livingston Arizonas asuvast Rahvuslikust päikeseobservatooriumist jälginud päikeseplekkide magnetilist tugevust, kasutades selleks Zeemani efekti.
Zeemani efekt seisneb spektrijoonte jagunemises mitmeks komponendiks tugeva magnetvälja toimel. Seega on spektraalsete mõõtmiste abil võimalik hinnata ka magnetvälja tugevust. Teadlased on analüüsinud 1500 päikeseplekki ning jõudsid järeldusele, et keskmine magnetväli on nõrgenenud 2700 gaussilt 2000 gaussini (võrdluseks: Maa magnetvälja tugevus on alla ühe gaussi). Languse põhjus on teadmata, kuid trendi jätkudes jõutakse 2016. aastaks 1500 gaussini, mis välistab päikeseplekkide tekke.
