Päikeseplekid ja loited järgivad seda tsüklit, aga eralduvad gaasid mitte.
Tundub, et sellised pursked toimuvad pärast päikeseplekkide kõrgpunkti — nad saavutasid kõrgeima taseme 2002. aastal kaks aastat pärast päikeseplekke.
Astronoomide sõnul aitab gaas Päikesel vabaneda vanast magnetilisest nahast ning tekkida uuel, et alustada uut tsüklit, teatas BBC.
Päikese 11-aastane aktiivsustsükkel on olnud teada alates 1843. aastast, mil Saksa astronoom Heinrich Schwabe selle avastas.
Aastaid hiljem avastas ameeriklane George Ellery Hale, et päikeseplekid on magnetilised.
Sealtpeale on astronoomid esitanud palju teooriaid, et päikeserütmi selgitada. Üldlevinud teooria on, et päikeseplekkide tekkepõhjus peitub Päikese rotatsioonis ja konvektsioonis.
