“Päikese aktiivsusmiinimum on selja taga,” usub NASA Marshalli Kosmoselennukeskuse päikeselaigu-sünoptik David Hathaway.

Tema avalduse tingis oktoobrikuine päikeselaigu-puhang. “Möödunud kuul loendasime viis rühma päikeselaike,” ütleb ta. See ei kõla ehk eriti arvukana, kuid rekordiliselt madala hulga laikude ja pikkade laigutuse-perioodidega aasta kohta on viis märkimisväärne tulemus, vahendab NASA pressiteadet teadusuudiste-portaal ScienceDaily.com. “See tähistab Päikese aktiivsuse tegelikku kasvu.”

Veelgi märkimisväärsem on tõik, et neli viiest päikeselaigu-rühmast kuulusid 24. päikesetsüklisse, kaua oodatud jätku Päikese 11-aastasele solaartsüklile. “Oktoobris nägime 24. tsükli esimesi laike rohkem kui vana, 23. tsükli laike. See on hea märk ja näitab, et uus tsükkel hakkab tempot koguma.”

Eelmise, 23. päikesetsükli aktiivsuse tipp saabus 2000. aastal; pärast seda on aktiivsus pidevalt kahanenud. 24. tsüklil on aga seni olnud raskusi startimisega. 2008 on aasta, mil tsüklid kattuvad, olles mõlemad samaaegselt väheaktiivsed. Jaanuarist septembrini tekkis Päikesel kokku 22 laigurühma; 82% neist kuulusid eelmise, 23. tsükli juurde. Oktoober lisas viis; seekord pärines aga 80% laikudest 24. tsüklist. Positsioonid on vahetunud.

Esmapilgul on vana ja uue tsükli laigud sarnased, kuid see pole tegelikult nii. Tsükli määramiseks kontrollivad päikesefüüsikud kaht asja: päikeselaigu heliograafilist laiust ja magnetilist polaarsust. Esiteks tekivad värske tsükli laigud alati kõrgel laiuskraadil, samas kui vanad laigud kogunevad Päikese ekvaatori ümber. Teiseks on uue tsükli laikude polaarsus vanadega võrreldes vastupidine. Neli viiest oktoobrikuisest päikeselaikude rühmast täitsid 24. tsüklisse kuulumise mõlemad kriteeriumid.

Kõige suurem uue laine laikudest ilmus välja kuu lõpus, 31. oktoobril. Laigul number 1007 oli kaks omavahel tuhandete kilomeetrite pikkuste aktiivsete magnetahelatega ühendatud tumedat tuuma, kumbki Maast suurema läbimõõduga.

3. ja veel kord 4. novembril vallandas 1007 jada B-klassi protuberantse. Ehkki B-protuberantse peetakse väikesteks, oli plahvatusi tunda Maalgi. Meie planeedi päevapoolt tabas röntgenkiirguse vihk, mis saatis Euroopa kohale atmosfäärilised ionisatsioonilained. ULL-majakate sagedust jälginud raadioamatöörid täheldasid äkiliste ionosfääri-anomaaliate tekitatud kummalisi “vaibumisi” ja “puhanguid”.

Hathaway vaigistab erutust: “Päikeseaktiivsuse tipp on alles aastate kaugusel ning vahepeal on oodata mitmeid vaguraid ajavahemikke.” Isegi värsket laigupuhangut arvestades oli Päike oktoobris valdavalt lage — kuu 31 päevast 20 olid laiguvabad.

Aga see on vähemalt algus. Forte püsib päikeselainel ning hoiab teid värskete arengutega kursis edaspidigi.

Tõlkis Mart Kalvet.