Varasemates Alzheimeri tõbe puudutavatest uuringutest on tekkinud teooria, et väsimus ja unisus Alzheimeri tõbe põdevatel patsientidel on tingitud halvast ja katkendlikust ööunest, mis omakorda on põhjustatud haigusest. Samuti on arvatud ka seda, et unehäired võivad olla põhjus, miks haigus edasi areneb.

Värskemas uuringus analüüsiti paarikümne surnud inimese ajusid, neist 13 olid põdenud Alzheimerit. Erilist tähelepanu pöörati nendele kolmele aju osale, mis inimest päevasel ajal virgena ja ärkvel hoiavad ning võrreldi ajurakkude hulka haigust põdenud ja tervete inimeste ajudes.

Samuti analüüsiti tau-valkude kogunemist ajudesse. Teadaolevalt koguneb Alzheimerit põdevate inimeste ajudesse tau-valku ja arvatakse, et need lõhuvad aeglaselt ajurakke ning rakkude vahelisi sidemeid.

Selgus, et Alzheimerit põdenud patsientide kõigis kolmes aju osas oli tau-valke märkimisväärses koguses võrreldes tervete inimeste ajudega. Samuti oli Alzheimerit põdenute ajude osades 75% ajurakkudest hävinenud.

Leid on väga oluline, sest sellest nähtub, et haigus mitte ainult ei riku unekvaliteeti vaid see mõjutab kogu ärkvelolekut ja virgust reguleerivat süsteemi. Kuna mõjutatud on kogu süsteem, ei ole ajul mingit võimalust olukorda tasakaalus hoida (st kompenseerida ühe osa alatalitust), sest haigus hävitab kõik sama ülesandega alad korraga. Teisisõnu, mitte katkendlik ööuni ei põhjusta väsimust vaid aju ärkvelolekut reguleerivate keskuste aeglane hävinemine.

Teadlased usuvad nüüd, et tau-valkudel on haiguse tekkimises ja kulgemises suurem roll, kui seni teatud ning kuna haigus närib aju "ärkveloleku keskust," siis võib järeldada, et päeval magamise vajadus ning unisus võib olla üks esimesi Alzheimeri tõve sümptomeid.