Pääsenud kaevureid võib ees oodata raske taaskohanemine
Mehi varitsevad pärast maa alt pääsemist potentsiaalsed füüsilised probleemid seennakkustest silmade päiksepõletuseni. Arvestada tuleb võimalike psühholoogiliste vaevustega nagu posttraumaatiline stressihäire. Taasintegreerumine elu ja suhetega võib osutuda pingeliseks, kuna omaksed võivad olla kohanenud eluga ilma nendeta. Lisaks tuleb tegelda meedia innuka tähelepanu ning vältimatute raamatu- ja filmipakkumistega, vahendab LiveScience.
See protsess ei pruugi aga tingimata valulik olla. Teised sarnastest kogemustest toibunud on enda väitel tajunud värsket elujoovastust.
Endine ajakirjanik ja raamatu „Ellujääjate klubi: saladused ja teadustõigad, mis võivad päästa teie elu” (“The Survivors Club: The Secrets and Science That Could Save Your Life”, Grand Central Publishing 2009) autor Ben Sherwood ütleb, et tema uuringud on viinud ta lihtsale järeldusele: „Ühiseks nimetajaks on asjaolu, et inimesed on palju tugevamad ja paindlikumad, kui nad ise aduvad.”
Teekond maapinnale
5. augustil varises Põhja-Tšiilis kokku kulla- ja vasekaevanduse lagi, sulgedes umbes 670 meetri sügavusele lõksu 33 kaevurit. 22. augustil jõudis kaevuriteni esimene päästetöötajate puuritud auk, mille kaudu loodi eluliin välismaailmaga.
Kuigi Tšiili tervishoiuametnikud on kuuldavasti valmis ravima (päiksevalguse puudumisest tingitud) D-vitamiini vaegust, õhupuuduse tõttu osaliselt sisselangenud kopse, valguse puudumisest tingitud silmakahjustusi ja pikaajalisest maa all viibimisest tekkinud seennakkuseid, kaasnevad pinnaletõusugagi mõned meditsiinilised probleemid.
Hinnangud tõusu kestusele kõiguvad, ent NASA juhtiva tervishoiuametniku abi Michael Duncani arvates võtab see praegu aega umbes 15-20 minutit ning leiab esmalt aset kiirusega meeter sekundis.
„Kui nad peavad selles kitsas puuris põhimõtteliselt valvel seisma, pole teekonna vältel välistatud nõrkushood ja minestamine,” osutab Duncan.
Eeldatavasti neelavad kaevurid soolvett; kosmonaudid nimetavad seda minestamist ennetavat meedet „vedelikuga laadimise protseduuriks” (ingl fluid-loading protocol). Duncan arutas Tšiili kolleegidega ka keskset vereringet alal hoidvate, reguleeritava rõhuga erirüüde kasutamist, ent seni pole teada, kas neid on kavas pruukida.
Kui kaevurid on pinnale jõudnud, tuleb neil taluda ergavat kõrbepäikest, ja ehkki nende silmad peaksid kohanema, nagu need pimedusest valgusse liikudes ikka kohanevad, kannavad nad ülemineku leevendamiseks päikseprille. Prillid peaksid ära hoidma ka võimalikud sarvkesta-kahjustused, ütleb Duncan.
„Olen meie Tšiili kolleegidega arutanud küsimust, kas ultraviolettkiirgus võiks sarnaselt nn lumepimedusele sarvkesta ärritada,” selgitab Duncan, lisades, et põhimõtteliselt on tegemist silma sarvkesta (silma katva läbipaistva poolkeraja sidekesta) päiksepõletusega.
Üldiselt paistavad kaevurid olevat hea tervise juures, ehkki erilist tähelepanu pööratakse neile, kellel on varem esinenud tervisehäireid, kaasa arvatud ühele kopsuhaigele ja ühele diabeetikule.
„Ka enne kaevandusse lõksu jäämist on need mehed pidanud töötama väga tolmustes tingimustes,” ütleb Duncan. „Ja nüüd on nad olnud sunnitud 68 päeva pidevalt sellistes tingimustes viibima. See võib põhjustada probleeme.”
Ennetamaks võimalikke kopsutüsistusi, analüüsitakse ja seiratakse kaevurite hingamisteede seisundit hoolikalt, ütleb ta. Tolmuse keskkonnaga seonduvatest terviseriskidest hoolimata lubati kaevureil lõksus oleku ajal suitsetada.
„Selle sammu kasu-riski-profiili vaeti ning jõuti järeldusele, et lühikese aja vältel suitsetamise lubamine stressi maandamise eesmärgil kaalub üles võimalikud ohud tervisele,” ütleb Duncan.
Tšiili arstid rakendasid ennetusmeetmeid nagu kopsupõletiku- ja gripivaktsiini saatmine alla auku, osutas Duncan. Arstiabi teistele osutas kaevur, kes minevikus oli põetanud pereliiget.
Pikk rebimine
Samal ajal, kui kaevurite kehad paranevad, nõuab tõstmist ka nende tuju. Kaevureid ohustab traumajärgse stressi sündroom ehk posttraumaatiline stressihäire, traumaatilisest kogemusest või ärevusmasendusest tingitud ränk ärevushäire, sedastab Loodeülikooli kliiniline psühhiaater, traumade ja nende suhtemõjude spetsialist Don Catherall.
„Peamine, mille suhtes nad peaksid valvsad püsima, on tunne, nagu oleksid nad endiselt kaevanduskäigus — trauma taaskogemine, nagu nad polekski välja pääsenud,” selgitab Catherall.
Traumamõjud võivad viibida, mistõttu on mõistlik pääsenud kaevurite vaimset seisundit järgmise kuue kuu vältel jälgida, märgib ta.
California San Francisco ülikooli psühhiaater Nick Kanas, kes on uurinud astronautide ja muude pingelistes, eraldatud tingimustes töötavate inimeste psühholoogiat, ütleb, et üks võimalik stressiallikas kaevureile võib olla taaskohanemine perekonnaeluga pärast pikka eemalolekut, mille vältel võib suhete dünaamika olla muutunud.
„Astronautide ja teiste eraldatuses töötavate inimeste kogemuste põhjal võib öelda, et oluline on neile võimaldada privaatsust, et nad saaksid pärast kuudepikkust perest ja sõpradest eemalviibimist taasintegreeruda,” ütleb Kanas.
Allveelaevadel teeninud meeste perekondade uurimine on näidanud, et nende naised ja ülejäänud pere kohanesid nende puudumisega, ent kui mehed koju naasid ja oma rolli taaskinnistada tahtsid, ilmnesid mõnedes peredes lahkhelid, depressioon ja muud raskused.
Eufooria
Mõned suletud keskkonna mõjud võivad olla hoomamatumad. Projekti Biosphere 2 raames kaks aastat suletud keskkonnas veetnud Taber MacCallum märkas välismaailma naasmisel kaht kummalist seika.
„Kadunud oli komme võtmeid tagasi taskusse toppida ja kontrollida, kas auto uks ikka sai lukku. Me omandame igapäevaelu käigus sadu väikseid harjumusi, mis toimimist hõlbustavad, ja meie rühma liikmeil olid need kõik kadunud,” räägib äärmuslikes keskkondades kasutamiseks konstrueeritud elualalhoiusüsteeme tootva ettevõtte Paragon Space Development tegevdirektor MacCallum.
Samuti leidis ta, et naudib elu eriliselt. „Ma nautisin väga kõiksuguste tegevuste, mida esmakordselt tegin, mõttes ülestähendamist. Esimene maasikas, esimene hamburger, esimene pitsa, esimene õlu,” meenutas ta. „Ma sain maailma nagu täiskasvanuealise lapsena uuesti kogeda.”
Ben Sherwood kinnitab, et taolised tunded pole traumaatilisest kogemusest pääsenute puhul ebatavalised. „Pärast surmale nii lähedal viibimist on elu iseenesest väga joovastav,” ütleb ta.
Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!
