Osuteid ei ole: uudne vibrokell nihestab ajataju

Käekell brändinimega Durr on iselaadne leiutis, mille konstrueerijad soovivad juhtida tähelepanu märkamatutele erinevustele aja tegeliku kulu ja selle vahel, kuidas inimesed aega tajuvad.

Seiereid ega tunninumbreid kellal pole, pealtnäha on see lihtsalt üks ühevärviline sihverplaat. Küll aga väriseb see iga viie minuti tagant, toimides sel moel igapäevatoimetuste rütmi dikteeriva metronoomina, vahendab Wired.

Kella loojateks on Theo Tveterås ja Lars Marcus Vedeler, kaks norrakat, kes loome- ja äritandemina kannavad nime Skrekkøgle. Mõte enneolematu ajamõõtja loomiseks tekkis meestel, kui nad juhtusid vahetama mõtteid selle üle, kui kiiresti töisemad päevad värkstoas askeldades mööduvad.

Leiutajad klopsisid kiiresti kokku sumistiga varustatud käekella hädapärase prototüübi ja suundusid kõrtsi seda praktikas katsetama. Leiutise mõju ajatajule ilmnes meeste kinnitusel väga kiiresti. “Olime üllatunud ja elevil selle üle, kui kombatav aeg meile järsku tundus,” meenutas Tveterås.

Järgmisel hommikul töökotta naasnud, asusid leidurid riistvara viimistlema. Toote lõppversioon kujutab endast peene nahkrihmaga randmele kinnitatavat eredavärvilist korpust, millesse on kapseldatud mikrokontroller Arduino. Soovija saab talle sobiva värvilahendusega kellalaadse toote omandada otse valmistajatelt 90 euro eest.

Durri võiks käsitleda igapäevaelu takti määrava metronoomina.

Võimalikult lihtsakoelise riistvara mõte oli jääda truuks algse kontseptsiooni vaimule. “Meile meeldivad üheksainsaks tarbeks mõeldud asjadel rajanevad ideed,” selgitas Tveterås. “Monofunktsionaalse objekti otstarve on rahulikum ja spetsiifilisem kui, ütleme, nutitelefonil või nutikellal.”

Konstrueerijad ise on värisevaid kelli nüüdseks kandnud juba pool aastat. Tveteråsi sõnul annab see päevale vaieldamatu “rütmi”, hakkides selle tükkideks, mis on piisavalt väikesed vahepeal toimunu meenutamiseks ja selle üle järele mõtlemiseks.

Mehed selgitasid välja, et kui suminate intervall jääb viiest minutist lühemaks, muutub leiutise iseäralik mõju tüütuks, kui see aga ületab kümne minuti piiri, on juba raske meenutada, millal viimatine suminatevahemik algas.

Arusaadavalt võib eksistentsiaalset rütmi kehtestaval metronoomil olla inimestele ka risti vastupidine mõju. Mõned kellakandjad pole hakanud niivõrd märkama aja möödumist kui hoopis selle käestlibisemist.

“Paar klienti on meile kirjutanud, kuidas see toimib nende jaoks nagu järelejäänud eluhetkede loendur. Midagi sellist me küll ei kavatsenud,” rääkis Tveterås. “Oma surelikkuse teravam tajumine on aga samuti väga põnev aspekt.”