Osooniauk on jagunenud kaheks, mis on uus areng nähtuses, mida teadlased täheldasid esmakordselt 1970. aastatel ja on sestpeale jälginud kui saaste mõju indikaatorit.

Tänavu on osooniauk umbes 16 miljoni ruutkilomeetri suurune, mis on tunduvalt vähem kui viimasel kuuel aastal samal aastaajal mõõdetud 24 miljonit ruutkilomeetrit. Ka varasematel aastatel on see jäänud suuremaks kui 16 miljonit ruutkilomeetrit. Septembri lõpus on osooniauk enamasti kõige suurem.

“See on väikseim osooniauk 1988. aastast saadik, aga osoonikaotus on ikka veel suur,” ütles Washingtoni lähedal asuva NASA Goddardi Kosmoselendude Keskuse osooniuurija Paul Newman.

Osoonikiht kaitseb Maad päikese ohtliku ultraviolettkiirguse eest, mis põhjustab inimestel nahavähki ning võib kahjustada vilja ja loomi. Osoonikihita ei oleks Maal elu.

Tänavuse osooniaugu väiksus on tingitud ilmastikust stratosfääris — Maast 10-48 km kaugusel paiknevas atmosfäärikihis, kus paikneb ka osoonikiht, usuvad teadlased.

Tavaliselt on stratosfääriilm lõunapoolkera kohal vaikne, mis võimaldab osooniaugul suureneda, seletas Newman. Tänavu on tohutud õhumassid toonud lõunapooluse piirkonda rohkem osooni ja selle üles soojendanud. Soe õhk surub osooniauku kokku, lisas teadlane.

Sama nähtus on tinginud ka osooniaugu poolitumise.