Osooniaugu kahanemine algas oodatust varem
Suur osa teadlasi oli toona seisukohal, et augu aeglast kahanemist ei ole märgata enne 2023. aastat, kuid Austraalia teadlased väidavad, et on täheldanud osoonikihi mõningast taastumist juba alates 1990ndate aastate lõpust, kirjutab Novaator.
Sydney Macquire'i ülikooli atmosfääriteadlase Murry Salby sõnul on oluline arvestada aasta-aastaste kõikumistega, mis seni on varjutanud osoonikihi järkjärgulist taastumist. Salby juhitud rühm avaldas oma uurimistulemused ajakirjas Geophysical Research Letters.
Antarktika kohal laiuvat osooniauku märgati esmakordselt 1985. aastal. Selle teke seostati kiiresti klorofluorsüsinike ehk freooniga, mida paisatakse õhku peamiselt põhjapoolkeral, kuid mis kontsentreeruvad atmosfääri tsirkulatsiooni seaduspärasuste tõttu lõunapoolusel.
Neis ühendites leiduvad kloori aatomid reageerivad osooni molekulidega, hävitades Maad ultraviolettkiirguse eest kaitsvat osoonikihti. Varem arvasid teadlased, et alles tänaseks on osoonikihi vähenemine lõppenud ja algab selle taastumine.
Nad ei uskunud siiski, et suudavad seda muutust märgata, sest osoonitasemed varieeruvad aastate lõikes keeruliste atmosfääriprotsesside tõttu märkimisväärselt, vahel isegi nii suurel määral, et see varieeruvus ületab osooniaugu enda suuruse.
Aastaste kõikumiste paremaks mõistmiseks vaatlesid Salby ja tema kolleegid dünaamilisi mõjusid, nagu näiteks läbi atmosfääri virvendavaid laineid, mis sarnanevad ookeani ummiklainetusele. Nad avastasid, et talve dünaamilised faktorid näitavad täpselt, kui palju osoonikogus järgmisel kevadel väheneb.
Sisuliselt kontrollivad need protsessid seda, kui palju kloori klorofluorosüsinikest igal talvel eraldub, mis paneb paika selle, kui palju osooni hiljem kaob. Mõistes nende erinevuste põhjuseid on teadlased võimelised need maha arvama ning nähtavale tooma osooni kogustega toimuva pikaajalises perspektiivis.
Erinevaid analüütilisi tehnikaid kasutades on teised teadlased jõudnud tulemusteni, mis näitavad küll osoonikihi kahanemise aeglustumist, kuid mitte tegelikku taastumist. Kõiki eksperte uus uurimistöö siiski ei veena.
John Hopkinsi ülikooli atmosfääriteadlase Darryn Waughi sõnul tundub seos aastast aastasse esineva dünaamika ja osoonitasemete vahel praegu tugevana, kuid võib edasise analüüsi tulemusel muutuda. Ta arvab, et osoonikiht Antarktika kohal küll taastub vähehaaval, kuid statistiliselt on seda võimalik tõestada alles mitme aasta pärast.
Sõltumata sellest, kas osooniaugu kahanemist on tõepoolest võimalik juba märgata, näitab pikaajaline prognoos, et selle täielik taastumine ei toimu tõenäoliselt enne 2070. aastat.
Osoonikihiga on probleeme ka põhjapoolkeral. Sel kevadel hõrenes see Arktika kohal rohkem kui kunagi varem.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!