Alpidestki suurem Gamburtsevi ahelik paikneb Antarktika idaosas – kuni neljakilomeetrise jäämassiivi all. Jääst läbi tungivate radarite ja kolmemõõtmelise arvutimudeli abil uuriti aastatel 2007-2009 põhjalikult nende kujunemist. Üheks selle esimestest viljadest on avastus, et Ida-Antarktika kilp pole kasvanud mitte ainult igaühele hoomataval moel – peale sadanud lume jäätumisel –, vaid ka sügaval "lõksus" oleva lahtise vee külmumisel ülemiste kihtide külge, kirjutavad ERR Teadusuudised.

"Tavaliselt mõtleme jääkilpidest nagu koogist – kui sinna midagi lisatakse, siis ülalt, ühe kihi haaval," rääkis uurimisrühma üks juhte, Columbia ülikooli geofüüsik Robin Bell. "Siin aga süstitaks justkui ka altpoolt juurde tõeliselt paks suhkruvaap."

Lahtine vesi – järved – avastas tuumikult sama uurimisrühm Antarktise jääkilbi alt aastal 2006. Järvi moodustab pealmiste kihtide põhjustatud isolatsioon, mis maakoorest kiirgavat või liikuva jää hõõrdumise tekitatud soojust välja ei lase. Sügavale maetud jää Gamburtsevi aheliku orgudes sulab – ja säilitab tohutu rõhu tõttu vedela oleku ka siis, kui asub normaalsest sulamispunktist madalamal