Ärgem parem hakakem arutama, milline omadussõna võiks järgneda “tohutule”, sest esialgu veel pole astronoomidel vaja selle pärast muretseda. Kõik need omadussõnad käivad nimelt Euroopa Lõunaobservatooriumi teleskoopide kohta. Väga suur teleskoop on neil olemas (Very Large Telescope), erakordselt suur teleskoop (Extremely Large Telescope) läheb peatselt rajamisele ja tohutult suur teleskoop (Overwhelmingly Large Telescope) jääb praegu veel ainult unistuseks, kirjutab ajakiri
.

Optilised teleskoobid võistlevad omavahel peegli suuruse poolest. Hetkel on maailma suurim 10,4meetrise peegliga Gran Telescopio Canarias, mis edestab 40 sentimeetriga Kecki teleskoope Havail. Eelmainitud Very Large Telescope koosneb neljast 8,2meetrise peegliga teleskoobist.

Meid ootab ees aga tähelepanuväärne hüpe: selle aasta lõpus peaks langema lõplik otsus 42meetrise peegliga Extremely Large Telescope’i ehitamiseks. Selle tulevane asukoht on Tšiilisse juba välja valitud.

Nagu muudelgi aladel, valitseb ka teleskoopide vallas eurooplaste ja ameeriklaste vahel omalaadne “naabrist parem” võidujooks. Hetkel tundub, et esialgu jäävad peale eurooplased, sest erakordselt suure teleskoobiga samal ajal Havaile valmima plaanitud põhja-ameeriklaste teleskoobi peegli läbimõõduks saab 30 meetrit. Seda ütleb teleskoobi nimigi — Thirty Meter Telescope.

Mille poolest suurem teleskoop siis parem on? “Eks ta kogub palju rohkem valgust,” ütleb Tartu Observatooriumi astronoom Laurits Leedjärv. Tema sõnul küsivad Tõraverre ekskursioonile saabuvad inimesed tihti, kui palju nende pooleteisemeetrise peegliga teleskoop suurendab. “Otseselt suurendusest ei saa peegelteleskoobi puhul rääkida, aga võib võrrelda seda, kui palju ta inimese silmaga võrreldes rohkem valgust suudab koguda.”

Tarkade Klubi juulinumbris:
• Koljatseadmed teaduse eesliinil

• Ülivõimekad rändlinnud

• Mehhiko lahe naftakatastroofi tegelik probleem

• Saksa Ordu hävitav lüüasaamine

• Telerite minevikust ja tulevikust

• Õnnegeeni otsingutel
Kümnemeetrise peegliga teleskoop suudab seda näiteks sadu tuhandeid kordi paremini kui inimsilm. “Näeme palju nõrgemaid objekte, kui palja silmaga näha saaks. Teiseks on suurema peegliga võimalik saada suuremat lahutusvõimet, eristada detaile paremini,” räägib Leedjärv.


“Praegu, ükskõik kui suure teleskoobiga vaadata, siis me ei näe tähe pinda või kuju, ta jääb ikkagi punktiks,” lisab ta. “Aga 40meetrise teleskoobiga võib lähemate tähtede puhul võib-olla juba rääkida tähe pinna nägemisest. Samuti teiste tähtede juurest planeetide otsimisest otsepildiga — praegu on kõik planeedid leitud kaudsete meetoditega.”

Kõige kuulsam teleskoop on aga ikkagi Hubble’i kosmoseteleskoop. Kuigi tema peegli läbimõõt on 2,4 meetrit, on selle tõhusus Maa atmosfääri segava mõju puudumise samaväärne maapealsete kümnemeetriste teleskoopidega. Seda, et aina suuremate teleskoopide ehitus ka kosmoserindele edeneks, Leedjärv siiski ei usu. “Orbiidile saatmine on palju kallim ja keerulisem ja seal on teleskoop mõnes mõttes ikka piiratud võimalustega, teda ei saa nii vabalt igale poole suunata, kuhu vaja.”

Küll on mõtet orbiidile saata teleskoope, mis töötavad lainepikkustel, mille Maa atmosfäär ära blokeerib. “Me ei näe siin ultraviolettkiirgust, röntgenkiirgust, gammakiirgust ega kaugema spektriosa infrapunakiirgust, mis lihtsalt atmosfäärist läbi ei tule,” loetleb Leedjärv.
Peale silmaga nähtava valguse jõuavad läbi atmosfääri maapinnani siiski ka raadiolaineid, nii on need teine suurem teleskoopipde rühm. Nende seas on vaieldamatult suurim 305meetrise läbimõõduga Areceibo teleskoop Puerto Ricol.

Teine võimalus on püstitada hulk pisemaid raadioantenne, mis katavad suure maa-ala ja saavad seeläbi hea lahutusvõime. Just selle tee on valinud raadioteleskoop Lofar, mille jaoks püstitatakse Lääne- ja Põhja-Euroopasse kokku 25 000 antenni. Need katavad rohkem kui tuhandekilomeetrise läbimõõduga ala.