Tegemist on suure läbimurdega, kuna varasemalt on ämblikuniidi masstootmise katsed läinud aia taha. Ämblikud on nimelt väga territoriaalsed ning seetõttu on agressiivsete ämblike tõttu on materjali kogumine ja ämblikuniidi masstootmine raskendatud.

Katsed panna teisi organisme ülitugevat materjali tootma ei ole samuti hästi läinud. Põhjuseks on see, et võrguniidi tootmise keskmes on mitme proteiini väga täpne suhe - ämblikud on võimelised tootma erineva otstarbega niite ning just siinkohal ongi erinevate proteiinide kooslustel oma osa. Niit, millest saab teha hea võrgu, ei ole sama koostisega, mis niit, millega ämblik ise puuokste küljes ripub.

Oma osa on ka spetsiaalsel tehnikal, mida ämblikud niidi loomiseks kasutavad. Niidi väljutamisel saab ämblik kontrollida loodava niidi tihedust, veesisaldust ja selle reageerimiskiirust hapnikuga. Loomulikult on kõigil nendel teguritel ka niidi omadustele suur mõju.

Just nendel põhjustel ongi varasemad katsed panna siidiussid ämblikuniiti tootma ebaõnnestunud. Eelnevate projektide käigus on lihtsalt siidiussidele lisatud ämblike niiditootmisega seotud üksikgeen, sel korral otsustati aga genoomi muuta.

Tänu sellele suudeti niiditootmist reguleeriv geen siidiusside genoomi lisada nii, et see võttis tootmiseks vajalike proteiinide haldamise enda kontrolli alla. Seeläbi moodustas lõplikus toodetavas niidis ämblikuniidi proteiinide osakaal lausa 35%, kui varasemate katsete käigus oli see jäänud umbes 5% ringi. Materjal küll kahanes võrreldes ämblikuniidiga läbimõõdus umbes 16% võrra ning muutus umbes sama protsendi võrra nõrgemaks, kuid selle venivusnäitaja paranes lausa 1,5 korda.