Õnnelikuks tegemist ei saa jätta amatööride hooleks
Kuulsas tulevikku paigutatud loos on kõik siiski kuidagi viltu, sest tulemeeste ülesandeks on raamatute põletamine ja ühiskonna väärtusteks on vaimne passiivsus, iseseisva mõtlemise vältimine ja massihüsteeriat meenutav meediatarbimine. Sest vaid nii saavutavad inimesed õnnelikkuse. Raamatu pealkiri kajastab paberi põlemasüttimise temperatuuri. Raamatute põletamine on inimeste õnnelikuks tegemisega otseselt seotud, mõtiskles Kristjan Port saates Portaal.
Põhimõtte võtab kokku raamatupõletamisega tegelevate tuletõrjujate pealiku repliik: „Andkem inimestele teleshowsid, milles nad saavad mõne muusikapala sõnu meenutades auhindu võita ja nad on õnnelikud. Ärge andke neile sellist libedat materjali nagu filosoofia või sotsioloogia, mis sunnib looma seoseid. Seda teed pidi saabub melanhoolia.“ Sündmuste täpsem ajajärk pole teada ja Bradbury ise hoiab selle koha pealt suu kinni, kuid mõned vihjed annavad aimu, et tegemist võiks olla sajandivahetuse lähedase ajaga. Jutustus sai valmis aastal 1953 ning 60 aastat tagasi oli ju aasta 2000 maagilisema ja märgilisema tähendusega, kui me täna seda enam hindame.
Ilma raamatuteta ühiskonnas saab vajaliku teabe ja faktikesed kätte ekraanidelt. Rohkemaks nagu seosed ja taustainfo, pole vaja kallist aju raisata. Fahrenheit’is olid kodude seinad kaetud suurte monitoridega, mida kaudu saabusid tuppa õnnelikuks tegevad teleshowd. Loomulikult teostasid samad monitorid ka kodanike üle järelvalvet. Viimane on hädavajalik, sest inimesed ei oska ise õnnelikud olla. Õnnelikuks tegemist ei saa ju jätta amatööride ülesandeks!
Bradbury’t peetakse ulmekirjanikuks, sest viiekümnendatel polnud kellelgi ettekujutustki, kuidas teha seinasuuruseid teleekraane või korraldada kodude vahele massiivset andmesidet, ühe kodaniku elektroonilisest jälitamisest kõnelemata. Täna on need tehnilised lahendused praktiliselt argikasutuses. Seejuures pole riik pidanud pingutama, sest inimesed hangivad kõik vajaliku lausa võidu joostes, oma rahaga ja vabatahtlikult. Bradbury’ pani ekraanidega selles osas mööda, et täna on need väikesed ja neid kantakse endaga kaasas.
Siin sobib meenutada CNN’i kanalil populaarse satiiriku Jon Stewarti küsimust Bill Gatesile, et kuidas ta kavatseb personaalarvutiga asuda televiisoriga võistlema, sest viimane võimaldab sohvas lebada ja see meeldib kõigile, aga PC kasutamine eeldab keha ette poole kallutamist? Suur Bill ei osanud toona sellele küsimusele vastata. Steve Jobs demonstreeris mõni aeg hiljem, kuidas telekaga peab võistlema. Ta näitas piltlikult, kuidas sohvakaisutuses selga sirutades mugavalt oma uut tahvelarvutit tarbis. Rõhk sõnal „tarbima,“ sest kaasaskantavad tahvlid on sisu tarbimise vahendid ja seetõttu väärilised telekaga konkureerima.
Neile, kes tahavad vaielda öeldes, kuidas nad iga päev säutsuvad, ja facebooki sissekandeid teevad, siis sellise sisu loomine on imelihtne ja jätab illusoorse mulje omapoolsest panustamisest. Sisult on kõik endiselt rohkem tarbijad. Olgu viimase kinnituseks kasvõi tõdemus Twitteri maailmast, milles nädala jooksul loodud miljardist säutsust vaid 0.05% tõmbas endale teiste tähelepanu.
Tulles nüüd Ray Bradbury juurde tagasi, siis tal oli omamoodi õigus – absoluutne enamus inimesi tarbib meediat, teeb seda meelelahutamiseks, meedia on temaga pidevalt ekraanide vahendusel kaasas. Ja selle kaasashoitava videosilma, mikrofoni ja GPS-seadmega varustatud ekraaniga saab inimest põhimõtteliselt pidevalt jälgida. Vaja on veel suletud ja kontrollitavat inforuumi ja oh üllatust, ka see on nii Androidi kui iOS’i näol olemas.
Kellele Ray Bradbury ennustamine ei meeldi, siis ärge enam muretsege. Kirjanik suri kolmapäeval 91 aastaselt. Nüüd võime rahulikult, ilma kellegi irooniata edasi elada ja oodata, et keegi teeks meid õnnelikuks.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!