Õllejoomine võis panna aluse tsivilisatsioonile
Nende hinnangul ei kodustanud kiviaegsed põldurid teravilju mitte niivõrd kõhu täitmiseks kui aju uimastamiseks, pruulides neist peamiselt õlut. Tõtt-öelda on taoline hüpotees olnud õhus juba 50 aastat, kuid äsja said arheoloogilised tõendid selle kohta täiendust, vahendab LiveScience.
Märgid sellest, et inimesed sooritasid teravilja saamiseks suuri pingutusi hoolimata raskest tööst, mida nende söödavaks muutmine nõudis, koos teadmisega, et pidusöögid kujutasid endast muiste olulisi kogukonda ühendavaid kogunemisi, toetavad ideed, mille kohaselt teraviljade seemnetest valmistati eelkõige õlut, väidab Kanada Simon Fraseri nimelise ülikooli arheoloog Brian Hayden.
„Enamikus traditsioonilistest ühiskondadest on õlu püha ollus,” väidab Hayden, kes kavatseb lähiajal esitada ajakirjale Current Anthropology uurimuse õlle päritolust.
Põllundus tekkis hilisel kiviajal umbes 11 500 aasta eest. Varem rändava eluviisiga hõimud jäid paikseks ja hakkasid omavahel tihemini kokku puutuma, kannustades sel moel keerukamate kogukondade alustaladeks kujunevate komplekssemate ühiskondlike tavade kehtestamist.
Aasia edelaosas suurt Levantiks nimetatavat piirkonda asustanud hiliskiviaegsed rahvad kasvasid välja Natufi kultuurist, mis hakkas esimesena kasutama metsikuid teravilju — tava, millele rajaneb hilisem tegelik põlluharimine ja paiksemad elukombed. Taolise kultiveerimise kõige ilmsem selgitus on, et seda tehti söögi saamiseks.
Arheoloogilised tõendid annavad mõista, et kuni hilise kiviajani moodustasid teraviljad nagu oder ja riis väga väikese osa toonaste inimeste toiduvalikust, tõenäoliselt seetõttu, et neist millegi söödava kättesaamine on väga töömahukas — reeglina tuleb teri korjata, tuulata, kroovida ja jahvatada, mis kõik on aeganõudvad ülesanded.
Hayden kinnitab, et on seda rasket tööd oma silmaga näinud. „Traditsioonilistes maiade külades, kus ma töötanud olen, kasutatakse maisi maisileibade e tortillade ja chicha — kohaliku maisiõlle — valmistamiseks. Naised kulutavad päevas viis tundi ainuüksi terade jahvatamisele.”
Väljakaevamised Süürias annavad aga mõista, et inimesed läbisid teravilja hankimiseks ometi suuri vahemaid, mõnel puhul 60-100 kilomeetrit. Haydeni sõnul võiks arvata, et teraviljaga seonduv töömaht muutis need ahvatlevaks selliste pidusöökide juures, kus külalistele pakuti keeruliselt valmistatavaid või kalleid roogasid, ning et nende valmistamiseks kasutatud teravilja hankimise peamiseks põhjuseks võis olla õlu.
„Ma ei väida, et õlle joomine ja pruulimine iseenesest põlluharimisele aluse panid. Õlut seob keerukate ühiskondade esilekerkimisega just pidusöökide kontekst,” osutab Hayden.
Pidusöögid pidid olema midagi enamat kui lihtsad kokkusaamised. Taolised tseremooniad on ühiskondlikus kontekstis tähendusrikkad olnud juba aastatuhandeid, viimsest õhtusöömaajast esimese tänupühani.
„Traditsioonilistes ühiskondades olid pidusöögid olulised võlgade tekitamiseks, kildkondade kujundamiseks, inimestevaheliste sidemete loomiseks, poliitilise võimu omandamiseks ja tugivõrgustike rajamiseks, mis kõik on keerukamat sorti ühiskondade arenemise seisukohalt hädavajalikud,” selgitab Hayden. „Pidusöögid on vastastikuse iseloomuga. Kui mina kutsun sind peole, on sinul kohustus mind enda peole kutsuda. Kui ma kingin sulle midagi, näiteks sea või poti õlut, oled sina kohustatud mulle sama või isegi enamaga vastama.”
„Peaaegu kogu maailmas on traditsioonilistel pidusöökidel kolm universaalset elementi,” osutab Hayden. „Üks on liha. Teine on mingisugune teravili, vähemalt põhjapoolkeral, mida pakutakse leiva või pudru või millegi sellise kujul. Kolmas on alkohol, ja kuna selle valmistamiseks on vaja teravilja ülejääki, nagu ka aega ja tööjõudu, on seda valmistatud peaaegu ainult traditsioonilistes ühiskondades külalistele mulje avaldamiseks, nende rõõmustamiseks ja võõrustaja suhtes poolehoiu tekitamiseks.”
Alkoholi pruulimine paistab olevat väga varajane areng, mis seostub esimeste paikseks jäänud hilise kiviaja hõimudega Hiinas ja Sudaanis, kõige varajasemate keraamiliste anumate leidudega Kreekas ja võimalik, et maisi esmakordse kasutamisega. Haydeb ütles, et kaudsed tõendid pruulimisest esinevad ka Natufi kultuuri juures, kuna õlle valmistamiseks vajalik tehnoloogia oli seal olemas — leitud on jälgi pärmi kultiveerimisest, käsikive, pruulimisanumaid ja tules pragunenud kive, mida võidi kasutada meski valmistamise juures selle kuumutamiseks.
„Seni pole meil veel kindlaid tõendeid, mis näitaks, et Natufi rahvad õlut pruulisid, näiteks jälgi õllest kivikruusi põhjas või midagi sellist,” möönab Hayden. „Aga loodetavasti hakatakse selliseid tõendeid otsima. Seni pole seda tehtud.”
Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!
