Õigluse neurokeemia
Õiglustundega seonduvat kompleksset käitumist võimaldab uurida lihtsustatud test, mida nimetatakse “ultimaatumimänguks”. Ajakirjas Science avaldatud uued tulemused annavad mõista, et neid uuringuid on võimalik hõlpsalt manipuleerida protseduuridega, mis ajukeemiat vaevuhoomatavalt muudavad.
Suhteliselt lihtsa testi kohta on ultimaatumimängul (UM-il) palju rakendusi mitmes valdkonnas eetikast majanduseni. UM algab kindlast rahasummast; üks mängija saab otsustada, kui suur protsent rahast jagada teisega. Kui teine mängija pakkumisega nõustub, jagatakse summa vastavalt; kui keeldub, ei saa raha kumbki mängija. Kättemaksuhimust ja kuhjuvast vihast tulenevate probleemide vältimiseks osaleb iga mängija UM-is vaid korra.
Sisuliselt pakub UM sissevaate õiglustaju olemusse ja sellesse, kuidas me seda kontrollime. Puhtmajanduslikult kaalutledes tuleks leppida iga pakkumisega, kuna natuke raha on parem kui raha puudumine. Inimesed aga ei käitu antud olukorras majanduslikus mõttes ratsionaalselt. Enamasti ollakse rahul sellise osaga rahast, mis ei erine võrdsest pooleksjaotusest rohkem kui kümne protsendi võrra. Otsuseid paistab aga mõjutavat õiglustaju, kuna siis, kui pakutud summa langeb alla 30 protsendi üldsummast, loobutakse rahast enam kui pooltel juhtudel. Selline reaktsioon annab aimu ka ühiskondlikust mõõtmest, kuna inimesed on valmis isiklikust kaotusest hoolimata karistama ebaõiglust, mida kogetakse teiste käitumises.
Kaasasündinud õiglustunne
Tõik, et UM töötab eri kultuurides ühtviisi, on andnud alust oletada, et inimestel on kaasasündinud õiglustaju, mis on kooskõlas tõigaga, et hoolimata märkimisväärsetest usulistest ja kultuurilistest erinevustest funktsioneerivad paljud rühmad millegi “kuldreeglile” sarnase alusel. Antud tulemuste toel on argumenteeritud, et inimestel, kes on arendanud käitumisi, mis aitavad neil funktsioneerida osana ühiskondlikest gruppidest, on olnud valikuline eelis.
Uus uuring näitab, et hoolimata sellise käitumise olulisusest on märkimisväärselt lihtne mõjutada reaktsioone UM-ile ajukeemia muutmisega. Uurimuse autorid värbasid vabatahtlikke, kes jõid jooki, mis oli kas platseebo või tekitas lühiajalise languse serotoniini-nimelise neurotransmitteri tasemes. Viis tundi hiljem, kui serotoniinitase oli langenud ühtlasele tasemele, loobusid serotoniinivaegusega katsealused ebaõiglastest pakkumistest märksa kõrgemate protsentide juures kui platseebot saanud kontrollrühm. Pakkumiste juures, mida üldiselt õiglaseks peetakse, ei ilmnenud käitumises muutusi.
Käesolev uurimus on järg mullustele tulemustele, mis avaldati avatud juurdepääsuga žurnaalis PLoS one. Selles uuringus manipuleerisid teadlased pakkumiste heldust sellega, et muutsid närvihormoon oksütotsiini taset. Oksütotsiini peetakse oluliseks usalduslike, perekondlike suhetel loomisel. Kõrgendatud oksütotsiinitasemega katsealused tegid pakkumisi, mis olid 80% heldemad platseebogrupi omadest.
Mõlemad uurimused annavad alust oletada, et üks inimkäitumise elementaarseid aspekte, mis võib olla võtmetähtsaks osiseks meie võimes ühiskondlikus kaastekstis rahuldavalt toimida, allub üsna kergesti elementaarsele ajukeemiale. Ajal, mil huvi seda keemiat manipuleerivate rakenduste ja arenduste suhtes on suur, aitavad need tulemused meeles pidada, et sellistel ainetel on paratamatult kõrvalnähud ja soovimatud mõjud.
Tõlkinud Mart Kalvet
