Virginia ülikooli teadlane Linsey Marr hindas maratonijooksjate tulemusi, ilmastikuandmeid ja õhureostuse kontsentratsioone seitsme suure USA-s toimuva maratoni põhjal, mis toimusid näiteks New Yorgis, Bostonis ja Los Angeles ehk linnades, kus reostustase on kõrge, vahetab Novaator LiveScience’i uudist.

Iga maratoni jooksmiskiirusi hinnati korduvalt kaheksast kuni 28 järjestiku aastani. Meeste ja naiste kolme parimat aega võrreldi rajarekorditega ja aegade seost analüüsiti õhureostuse tasemega, võttes arvesse ka kõrgemaid temperatuure, mis võivad jooksmise raskemaks muuta.

Saasteosakeste kõrgem kontsentratsioon ehk sudu hulk seostus naistel kehvemate jooksuaegadega. Meeste jooksukiirust reostustase ei mõjutanud. „Kuigi reostustasemed nendes linnades ületasid vaid haruharva lubatud piiri, mõjutas see ikkagi jooksjate sooritust,” ütleb Marr.

Kuigi tavalist tänaval jalutavat inimest ei pruugi kehv, kuid siiski lubatud piiridesse jääv õhukvaliteet oluliselt mõjutada, võib see kahjulik olla maratonijooksjatele, kelle hingamisrütm on teistsugune.

“Varasemates uurimustes on näidatud, et maratoni jooksmise ajal hingavad jooksjad sisse ja välja sama suure õhukoguse kui istuva eluviisiga inimesed kahe päeva jooksul,” ütleb Marr. „Seetõttu puutuvad jooksjad kokku tunduvalt suurema reostushulgaga.”

Õhus leiduvatest saasteainetest mõjutasid sooritust eelkõige väikesed tahked ja vedelad osakesed nagu tolm ja tahm. Gaasilised süsinikmonooksiid, osoon, lämmastikdioksiid ja vääveldioksiid meeste ja naiste jooksmisvõimet ei mõjutanud.

Uurimuse tulemustest kirjutatakse põhjalikumalt ajakirjas Medicine&Science in Sports&Exercise.