Nõukogude sõjaväe Pahkla raketibaas peidab Eesti suurimaid kivihiiglaseid
Uuematest atlastest leiab Rapla- ja Harjumaa piiril Pahkla küla kohal matkarajatähise, mille selgitus lubab tutvustada suuri rändrahne ja nõukogudeaegset raketibaasi. Need märksõnad tõmbavad tähelepanu ja äratavad huvi. Ühel suvepäeval kohale jõudes sai see seik ka kinnitust: uudistajaid oli sel päeval Pahkla kivide juures omajagu, kirjutab Eesti Loodus.
Raketibaasi ja rändkive tutvustav matkarada on siiski veel küpsemisjärgus, nõnda ei leia ka meie selle alguspunkti ega muid tutvustavaid stende. Kuid loodetavasti paigaldatakse lähitulevikus siia teabetahvlid ja rajatähised, senikaua saab põnevamad paigad edukalt omal algatusel läbi käia. Päris sihitult matkajad siiski ekslema ei pea, sest olemas on teeviit Eestimaa kivide kuninga juurde.
Pahklas paiknevat kivide kuningat näed selles soodsaimast linnamaasturist Dacia Dusterist kõnelevas klipis:
Pahkla küla rahnukogum. Kohati auklikku kruusateed mööda liikudes on mõneti üllatav, kui metsade vahel jätkub tee ühtäkki asfaltkattega. See Pahkla baasini suunduv asfaltlõik olevat tekkinud heavennaliku koostööna: toona andis raketibaas kohalikule majandile tööjõudu, vastutasuks nõuti tee tegemist kuni baasini.
Omaaegset rikkust peegeldav teejupp lõppeb siiski enne rahne, sest keerame sellelt viida juhatusel vasakule kitsale metsateele. See on palju metsikum liikumisrada, kus on palju lompe ja auke. Kiviklibuse pinnasega karjääri juures jääme pidama: siit kavatsemegi alustada oma matkaringi.
Pahkla raketibaasi (lähi)alal on ühtekokku kuus tähelepanuväärset rändkivi. Neist viie asukoha leiab üles viitade ning kivide juures oleva skeemi abil (# 1 skeem). Skeemile on kantud Eestimaa kivide kuningas ehk Pahkla suurkivi, Mägrakivi ehk Määrakivi, Mari (Vaesemari) nutukivi ehk Vaeslapse leinakivi ning Lasketiirukivi. Nimetatud rahnudest on looduskaitse all Pahkla Suurkivi, Mägrakivi ja Mari nutukivi: looduskaitseregistrisse kanti need juba enne sõda, 1937. aastal looduskaitse nõukogu otsusega.
Metsatee juhatab kõigepealt Mägrakivi juurde, mille ees jääb silma päevi näinud looduskaitsetähis – selliseid meie loodusmälestiste juurest kuigi sageli ei leia (# 2 mägrakivi). Maapind Mägrakivi ümber on üsna konarlik ja kühmune, mistõttu võib arvata, et rahnu nimi tuleneb tõepoolest kunagistest kivialustest mägraurgudest.
Kivi ise on mitme lõhe ja tahuga, mõnest küljest rohkem sammaldunud kui teisest, kuid nendest konarustest hoolimata on ligi nelja meetri kõrguse rahnu otsa päris keeruline ronida (rahnu täpsed mõõdud on 7,2 x 7 m, kõrgus 3,7 m, ümbermõõt 20,4 m) [2].
Mägrakivi juurest loode pool noorte puude vahel paistab järgmine kivikühm: Lasketiirukivi. Hiljuti tehtud hooldusraie tõttu tuleb kivini jõudmiseks üksjagu vaeva näha: üle lebavate puude astuda ja paremini läbitavaid kohti otsida. Rahnu ennastki ei ole väga lihtne uurida: et sellele ring peale saada, tuleb rahnu külje all olevatel kividel turnida ja tasakaalu hoidmiseks puutüvesid haarata.
Lasketiirukivist sai vaatamisväärsus alles üsna hiljuti, sest pikka aega oli see hoopis osa künkast. Kivi tuli täies ilus välja pärast seda, kui radari aluskünkast kruus ära veeti. Sestap ei kuulu Lasketiirukivi erinevalt oma lähinaabritest looduskaitsenimistusse ning on rohkem metsa sees varjul. Ent mõõtmetelt on tegu siiski üsna tähelepanuväärse rahnuga: kivi kõrgus ulatub 3,5 meetrini ja ümbermõõt on 16,7 meetrit.
Mägrakivi-Lasketiirukivi tandemist mõnevõrra eemale, kirde poole jääb selle kandi suurim ja uhkeim rahn: Eestimaa kivide kuningas, teise nimega Pahkla suurkivi (# 3 kivide kuningas). Kuigi rahnu nimi on auväärne, pole kivi siiski Eesti suurim, mahukaim ega ka kõrgeim. Oma mõõtude järgi – 10,1 x 9,7 x 4,3 m, ümbermõõt 29,7 m – kuulub Pahkla suurkivi ometigi Eesti esimese poolesaja sekka.
Siinkohal tasub ära märkida, et suurima ümbermõõduga on Kabelikivi Harjumaal (58 m), kõrgeim aga Tammispea II kivi samuti Harjumaal (7,8 m) ning mahukaim Ehalkivi Lääne-Virumaal (930 m3) [2]. Ent teatakse veel üht palju vägevamat kivihiiglast: Nõva lähedal vee alt on leitud 54-meetrise ümbermõõduga, 10,5 m kõrgune ja 1500 m3 mahuga Toodrikivi [5].
Kuigi Eesti kivide kuningas pole ühegi pingerea tipus, on see siiski muljet avaldav rahn: tema püstloodsed siledad seinad, tahukalaadne väliskuju, tasane pealispind ja kõrgus on meelitanud kivi juurde uudistajaid igal ajal. On teada, et kivi pealset olevat Pahkla mõisnik kasutanud peoplatsina. Ühel sedasorti tantsuõhtul olevat sügavale kiviprakku kukkunud kellegi (mõisahärra?) kuldkee või kulduur, mis usutavasti võiks seal olla tänapäevani.
Suurkivi lael sai toona käia ka ümbruskonda imetlemas. Praegusajal pääseb kivihiiu otsa mööda puittreppi, kuid avarat vaadet sealt enam ei leia: igast küljest piiravad seda kõrged kuused. Seevastu saab uurida ligi 50 m2 suurust rahnulae pinda, piiluda praegudesse või niisama kõrgust hinnata.
Pahkla suurkivi oli lubatud vaatamas käia ka karmil nõukogude ajal, kui siin tegutses ja valvas raketiväebrigaad. Tol ajal kulges tee kuningkivini põhja poolt, mitte läbi sõjaväeala. Juurdepääs tähendas sel ajal jalutuskäiku mitmekordse okastraataiaga palistatud koridoris, samuti oli kivi ise aiaga külgedelt piiratud [1].
Eestimaa kivide kuningast paarsada meetrit põhja poole minnes leiab teeveerel kivirühmast kõige väiksema – Vaeselapse leinakivi ehk Mari nutukivi (6,5 x 4,9 x 3 m; ümbermõõt 16,4 m). Pärimuslugu räägib sellest, kuidas vanemateta jäänud tütarlaps käinud ühtepuhku kivi juurest nutmas ja lohutust saamas.
Peale nimetatud kivineliku võiks huvilistele soovitada veel mõnda lähikonna rahnu: Mari nutukivist ligikaudu 300 meetrit kirdesse jääb 2,2 meetri kõrgune ja 15,5-meetrise ümbermõõduga Salu põllukivi ehk Linnukivi: selle asukoht on märgitud ka teeäärsele skeemile (# 1 skeem). Pahkla suurkivist umbes poolteist kilomeetrit kagu pool talu vastas üle tee põõsastikust leiab aga Ussi põllu suurkivi ehk Reinu rändrahnu (6 x 5 x 1 m; ümbermõõt 19,2 m). See on kaitsealune kivi, mille pinnale on uuristatud märkimisväärselt palju augukesi: 17 kultuselohku.
Rabakivid rändasid liustikujääga. Eesti, eriti maa põhjaosa on küllaltki rahnurikas piirkond: siia on koondunud tähelepanuväärne hulk rändkive. Tegu on mandrijäätumise tugevate tunnistajate ja meenutajatega, mis on läbi aegade pakkunud silmailu ja olnud head orientiirid looduses liikumisel. Nii nende kui ka paljude muude põhjuste tõttu on rändrahnud leidnud kindla koha eesti rahvapärimuses. Nõnda on paljudele kividele tähendusrikkaid nimesidki antud, näiteks Pahkla matkateele jääv Vaeselapse leinakivi.
Eesti pinnale on rändkivid kantud Fennoskandia kilbi servaaladelt, tänapäeva mõistes Lõuna-Soomest, mille kaljupinnasest liustikufront need lahti kangutas ning kaasa vedas. Üheskoos liikus see mass aegamööda üle Soome lahe nõo (lahe põhja). Rändeteel jäi hulgaliselt materjali ka sügavale nõo põhja kinni: lavamaale tõus ja takistuseks ees olev klindivöö pidurdas liustiku liikumist tunduvalt, mistõttu kivimiplokid vajusid raskusjõu toimel jäämassi allossa.
Sellest hoolimata pääses omajagu kive jääga koos edasi mandrilavale ehk Eesti alale. Soojenevates kliimaoludes sulas kogu kantud materjal välja ning maha jäi omapärane pinnas: rähk ehk moreen. Moreenist omakorda tulid peenema materjali ärakandel välja suured kivid – rändrahnud.
Eestis võib kohata erisuguse koostisega rahnusid, kuid kõige enam on meil rabakivigraniidist rändkive. Nendest vähem leidub graniitrahne ja veelgi harvem gneissist või muust materjalist koosnevaid rändkive [2]. Ka Mägrakivi, Pahkla suurkivi, Lasketiirukivi, Mari nutukivi, Salu põllukivi ja Ussi põllu suurkivi on koostise poolest rabakivirahnud.
Nimekuju viitab küll rabadele, kuid soodega ei ole siinjuures küll mingit seost. Nimetus pärineb hoopis soome keelest „rapakivi” ehk rabe kivi. Selle nimekuju üle on omal ajal Eesti teadusringkondades palju vaieldud ning arutletud. 1935. aastal tegi tuntud looduskaitsja, botaanik ja rändkivide uurija Gustav Vilbaste ettepaneku kasutada eesti keeles nimetust „rabekivi”, kuid seda siiski käibele ei võetud ega ka tunnustatud.
Rabakivi on graniidierim, mille koostis on raskematest mineraalidest vaesunud. Kivi pinda lähemalt uurides paistavad silma üsna jämedad pruunikad ja roosakad kristallid, mis on enamasti 2–5 cm läbimõõduga, vahel aga moodustavad suuremaid ovaalseid kehi. Säärase koostise korral kipub kivi kiirelt murenema. Ka Pahkla raja rabakivirahnudel, iseäranis Mägrakivil on arvukalt lõhesid, pragusid ja pinnakonarusi.
Sõjaväerajatised tõid piirangud, reostuse ja prügi. Kõnealuste rahnude koduks olev endine Pahkla raketibaas oli osake Nõukogude Liidu ja Venemaa sõjaväest, kes võimutses siin järjepanu 50 aastat (1944–1994). Seniitraketi- ehk õhutõrjeväe alla kuuluv rakettide S–200M divisjonigrupp rajati Pahklasse umbes 195 hektari suurusele alale 1973. aastal . Siin oli raketihoidla ilmselt kuni nelja rakettide stardipaigaga ja kahe radarijaamaga [1].
Eesti alale rajati kokku 48 sedasorti õhutõrjerakettide baasi. S–200 tüüpi seniitraketikompleks oli küllaltki suure tegevusraadiusega, jäädes vahemikku 7–240 km, selle tabamiskõrgus ulatus aga 0,5–35 km. Stardiseadmesse läksid kaheksa tonni kaaluvad ning 10,76 meetrit pikad raketid [4].
Kõrgeid künkaid moodustavad raketihoidlajäänukid on endistviisi alles, nende kõle ja pime sisemus samuti seiklejatele valla (# 5 raketihoidla). Põnevusest hoolimata on lagunenud rajatised ohtlikud ja neid on soovitatav pigem eemalt vaadelda. Ikka oma heaolu ja turvalisuse nimel.
Koos baasi rajamisega tuli toona Pahkla metsade vahele ka umbkaudu sada uut elanikku: meeskond oma pereliikmetega elas baasi keskmest mõnevõrra eemal viiekorruselises paneelelamus. Hoone on tänini alles, kuid põõsastesse kasvanud, akende ja usteta ning rüüstatud (# 6 hoone). Eestimaa kivide kuningat vaatama sõitnud huvilistele mõjub see äkitsi teeveerde ilmuv korrusmaja kindlasti ootamatult ja jahmatavalt, sest pole ju kuigi tavapärane silmata üksikut kõrghoonet metsade vahel.
Salastatuse tõttu on üsna keeruline teada saada, missugust elu selles majas elati või mida Pahkla raketibaasis tol ajal täpselt hoiti või mida tehti. Kuid ilmselt on siinne looduskeskkond palju vähem kannatada saanud võrreldes mitme teise Eestisse rajatud sõjaväealaga (arvatavasti asusid Pahklas juba tangitud raketid).
1990. aastate algupoolel maha jäetud militaarobjektid olid tihtipeale rakettide vedelkütuse ja muude keskkonnaohtlike ainetega tugevalt reostatud, sealse paikkonna seisundit halvendasid ka erisugused jäätmed ja prügi, okastraataiad ja -puntrad, lagunenud ja tarbetud hooned jne. Selle kõige koristamisega on aastaid vaeva nähtud.
1. Kink, Hella 2004. Loodusmälestised 12. Teaduste Akadeemia kirjastus. Tallinn.
2. Pirrus, Enn 2009. Eestimaa suured kivid. Suurte rändrahnude lugu. Teaduste Akadeemia kirjastus. Tallinn.
3. Pärn, Jüri; Hergauk, Margus; Õun, Mati 2006. Võõrväed Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil. Sentinel. Tallinn: 23–24.
4. Pärn, Jüri; Õun, Mati 2006. Raketibaasid meie seenemetsades. – Tehnikamaailm 2: 90–95.
5. Soesoo, Alvar; Miidel, Avo (koost.) 2007. Eesti rändkivid. MTÜ GEOGuide Baltoscandia. Tallinn: 7.
Katre Palo (1978) geograaf, ajakirja Eesti Loodus toimetaja.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
