Nord Stream eirab Läänemerd ohustavaid mürgivaate
Vaatide sisu pole Nord Stream uurida lasknud. Soome firma tehtud riskianalüüsi kohaselt võib meres leiduva kaaliumtsüaniidivaadi purunemisel mõne päeva jooksul mitme kilomeetri suurusel alal hukkuda vähemalt pool mereelustikust, kirjutab Novaator.
Nord Stream AG pöördus 12. märtsil 2010 Eesti välisministeeriumi poole kirjaga, milles küsib luba seire teostamiseks Eesti majandusvööndis. Väljapakutud seireprogramm on Soome ametkondadega juba kooskõlastatud ning Nord Stream AG palub oma kirjas võimalust laiendada seda ka Eesti vetesse. Eestile esitatud dokumentide hulgas puudub aga info pärast 2. novembrit 2009 Soomele veeloa saamiseks esitatud mitmete oluliste dokumentide kohta, teatas Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esindaja Ivar Puura.
Tema sõnul liikus pärast seda, mil Soome keskkonnaministeerium kuulutas konsultatsioonid Eestiga lõppenuks, vastutus veeloa väljastajale, kelleks 2009. aastal oli Lääne-Soome keskkonnalubade amet ning tänavusest aastast Lõuna-Soome haldustalitus. Nord Streami poolt loa taotlemisel esitatud täiendavate keskkonnamõjude-alaste materjalide saatmine Eestile lõpetati. Eesti keskkonnaorganisatsioonid on teinud järelepärimisi ning tänu sellele on oluline uuem informatsioon Eestis praegu kättesaadav.
Puura sõnul on Nord Stream AG on püüdnud Eestile pakkuda “põrsast torus”, jättes targu lisamata Soomele loa veeloa taotlemiseks tänavu 8. ja 13. jaanuaril esitatud lisadokumendid — ülevaate 581 kemikaalidega seotud vaadi levikust gaasitrassil, alates kilomeetripunktist 123 Vene piiril ning lõpetades kilomeetripunkt 498 juures Rootsi vetes.
Dokumentidest, mille on koostanud Ramboll Finland, selgub et kaugjuhitava allveerobotiga filmitud 581 objekti on jagatud nelja riskiklassi: 0 — sisu ühenduses mereveega (367 tükki); 1 — sisu osaliselt ühenduses mereveega (93 tükki), 2 — seinas auke, sisu tõenäoliselt ühenduses mereveega (39 tükki), 3 — terved vaadid (82 tükki). Vaatide ruumala on 15-300 liitrit, enamikul 200 liitrit.
Ehkki enamiku katkiste vaatide puhul on kirjelduses viidatud, et vaadi sisu on osaliselt lekkinud, kuid vaadis on sisust jälgi, ei ole võetud ühtegi proovi vaatide sisu keemilise koostise analüüsiks.
Riskianalüüsi koostajad Esko Rossi firmast Esko Rossi OY ning Sakari Salonen firmast Ramboll Finland OY, on kasutanud mitmeid ainete leviku valemeid, mida on rakendatud viiele enda poolt valitud kemikaalile:
1. PCB — Aroclor 1242, 100%;
2. lahusti — tetraklooretüleen, 95% + rasv ja vesi;
3. kütuseõli — mineraalõli 30%, vett 60%, tuhka 5%;
4. kaaliumtsüaniid — 95% + lisandid;
5. metalne elavhõbe — 1,1 kg / 200 l vaadi kohta.
Ainete lekkimiskiirust on hinnatud kaaliumtsüaniidi puhul kolmele-neljale päevale, teistel 140 ja enamale aastale. Samuti on selles analüüsis tehtud järeldus, et kaaliumtsüaniidi vaadi äkilisel purunemisel võib akuutse ohu ala olla teoreetiliselt 4 ruutkilomeetri suurune. Akuutse ohu ala defineerimisel viidatakse Soome töötervishoiuameti mullusele turvalisusjuhendile, milles on nn. LC50 (surmavad) kontsentratsioonid, mille puhul 50 protsenti organismidest katse käigus sureb — kaladel 0,05-0,57 mg/l vesikirpudel 0,08-1,3 mg/l ja vetikatel 0,2 mg/l.
Tavalise lekke puhul on akuutse ohu ala hinnatud 150 meetrist 1,7 kilomeetrini. Aruanne konstateerib nii aeglase kui kiire lekke kohta: “Mõju on siiski lühiajaline, kuna kogu vaadi sisu lahustub umbes nelja ööpäeva jooksul ning seejärel tsüaniid lahjeneb meres ning tasapisi hajub.”
Kemikaalivaatide riskianalüüsis ei ole arvesse võetud miinilõhkamiste mõju. Miinilõhkamise allhanget teostanud Briti firma Bactec International katkestas mullu hilissügisel tööd pärast nelja miini lõhkamist teadmata asjaoludel.
Puura sõnul tekkis ajakirjanduse andmeil seal probleeme nii hüljeste peletamise kui lõhkeseadmete detoneerimisega. Eesti ei ole saanud juba toimunud miinide lõhkamise seireraportit, Soome keskkonnaministeeriumist on üldsõnaliselt vastatud, et lõhkamine ebaõnnestus.
„Nii Nord Stream AG kui Soome riigi ametkonnad on hoidnud pikka aega nii Soome, Eesti kui kogu Euroopa avalikkust ning kõiki Eesti riigi institutsioone teadmatuses võimalikest riskidest Läänemere merekeskkonnale ja inimeste tervisele, varjates materjale, mida tulnuks kompleksselt hinnata Espoo keskkonnamõjude raportis, kaardistades korraga miinilõhkamise ja kemikaalivaatide võimalikku koosmõju,” ütleb Puura.
Tema sõnul on samuti puudulik informatsioon miinide ja merepõhja kemikaalivaatide probleemide kohta Venemaa territoriaal- ja majandusvetes, Rootsi vetesse Gotlandi lähedale 1991-1994 Liepaja sõjasadamast uputatud kemikaalide kohta ning miinide, sõjamürkide ja kemikaalide kohta Taani vetes Bornholmi lähedal.
