Florida osariiklikus ülikoolis läbi viidud uuring on esimene, mis kinnitab geeni monoamiin-oksidaas (MAOA) seost gängide ja tulirelvadega. Need tulemused kehtivad ainult meeste puhul. Sama MAOA-geeni variatsiooniga tüdrukuid ei paista langevat selle potentsiaalselt vägivaldsete mõjude ohvriks, vahendab Science Daily.

“Ehkki jõukusid käsitletakse enamasti ühiskondliku nähtusena, osutab meie uuring, et konkreetse, madalaktiivseks 3-korduvaks alleeliks nimetatava MAOA-geeni variandid mängivad tähelepanuväärset rolli,” kinnitab uurimistöö juht, Florida osariikliku ülikooli kriminoloogia ja kriminaalõiguse kolledži teadur Kevin M. Beaver.

“Eelmised uuringud on madalaktiivset MAOA-d seostanud laia valiku ühiskonnavaenulike, isegi vägivaldsete käitumismallidega, kuid meie uuring kinnitab, et nende variantide alusel saab ennustada jõukukuuluvust. Enamgi veel — me leidsime, et selle geeni variantide alusel võib eristada jõugu eriliselt vägivaldsele käitumisele ja relvade kasutusele alteid liikmeid teistest, kelle puhul kumbki käitumine pole nii tõenäoline.”

MAOA-geen mõjutab selliste meeleolu ja käitumisega seonduvate neurotransmitterite nagu dopamiin ja serotoniin tasemeid organismis, ning vägivaldsusega seonduvad variandid on pärilikud. Mõned eelmised uuringud on näidanud, et “sõdalasegeen” on valdavam kultuurides, mida iseloomustab sõjapidamine ja agressiivsus.

“MAOA-geeni juures on huvitav eelkõige selle paiknemine X-kromosoomis. Seetõttu meestel, kellel on üks X-kromosoom ja üks Y-kromosoom, on sellest geenist ainult üks eksemplar, samas kui naised, kellel on kaks X-kromosoomi, kannavad kaht eksemplari,” selgitab Beaver.

„Seega, kui mehel on vägivaldsusega seonduv MAOA-geeni alleel (variant), jääb puudu teine eksemplar, mis selle mõju tasakaalustaks. Naistel aga on alleele kaks, nii et kui neil riskialleel ilmnema peaks, on neil kohe käepärast teine, mis võib selle mõjusid kompenseerida. Sellepärast keskendubki suurem osa MAOA-uuringutest meestele, ja tõenäoliselt on see ka põhjus, miks MAOA mõjusid on enamasti täheldatud meestel.”

Teadustöö raames, mille tulemused ilmusid hiljuti ajakirjas Comprehensive Psychiatry, analüüsiti riikliku pikaajalise noorukite tervishoiu-uuringu käigus kogutud enam kui 2500 DNA-proovi andmeid.