Nobelleeritud supernoovad ja Universumi kiirenev paisumine. Millised mõtted tekivad?
1929. aastal mõõtis USA astronoom Edwin Hubble galaktikate spektreid ning leidis, et kauged galaktikad eemalduvad meist seda kiiremini, mida kaugemal nad asuvad, st avastas, et Universum paisub. Aga kuidas ta paisub – kas ühtlase kiirusega, aeglustuvalt või kiirenevalt? See on fundamentaalfüüsika jaoks oluline küsimus, mille vastus ütleks meile, milline on Universumis peituva energia hulk, milline on olnud Universumi ajalugu ning milliseks kujuneb Universumi tulevik, vahendab Novaator.
Intuitiivselt tundub loogiline, et Suurest Paugust alguse saanud paisumine peaks gravitatsiooni vääramatu toime tõttu tasapisi aeglustuma ja võib olla ka peatuma ning kokkukukkumiseks ümber pöörduma.
Universumi paisumise ajalugu saab uurida üksnes väga kaugeid objekte vaadeldes, et kosmoloogilised efektid ilmsiks tuleksid. Idee on iseenesest lihtne: tuleb täpselt mõõta mingi hästituntud objekti heledust ning spektri punanihet ehk meist eemaldumise kiirust. Võrreldes objekti eeldatavat heledust mõõdetud heledusega saame hinnata, kas objekt asub sellisel kaugusel, nagu eemaldumiskiiruse põhjal oletada võiks.
Pikemalt loe edasi SIIT.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!