„Jutt on tõesti evolutsiooni mõistmisest,” ütleb Leipzigis asuva Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi professor Svante Pääbo BBC-le, vahendab Eesti Päevaleht.

„Suudame nüüd tuvastada muutused, mis toimusid enne inimeste eraldumist neandertallastest, ja pärast seda toimunud muutused. Teine siht, mis sobib kokku Darwini sünnipäevaga, on leida tõendeid positiivsest selektsioonist, neist muutustest, mis eristasid meid meie eellastest.”

Meie inimliigile lähim neandertali inimliik elas Euroopas ja osaliselt Aasias. Ta suri välja umbes 30 000 aasta eest, olles enne elanud tuhandeid aastaid kõrvuti meie esiemade ja -isadega. Just kõrvuti, mitte ristudes, nagu nüüd on kinnitust leidnud. Pääbo sõnul ei leitud mingeid tõendeid selle kohta, et inimese genoomis ehk pärilikkust kandvas DNA-järjestuses oleks jälgi neandertallase geenidest.

Siiski kinnitab Pääbo, et neandertallastel oli geen nimega FOXP2 – mida seostatakse inimese kõne ja keelega – just inimesele omases variatsioonis erinevalt näiteks šimpansist, kel on selles geenis kaks erisust.

„Pole põhjust arvata, et nad ei suutnud rääkida nagu meie. Kuid muidugi on paljud teisedki geenid seotud kõne ja keelega, nii et uurida on veel küll.”

Uuringuid neandertali genoomi taastamiseks alustas Pääbo enam kui kümne aasta eest, kui tal õnnestus eraldada Horvaatiast leitud neandertallase luutükist DNA-d. Järgnenud aastatel saadi sobilikku DNA-d veel viielt luutükilt.

Koostööd tehti USA firmaga 454 Life Sciences, kes oli leiutanud uue DNA kodeerimise aparaadi, mis suudab analüüsida paralleelselt miljoneid väga väikesi DNA fragmente.

1955. aastal Stockholmis sündinud Svante Pääbo on ema poolt eesti päritolu. Eesti keelt ta ei räägi, kuid Eestis on ta käinud. Ajakiri Time valis Pääbo 2007. aastal maailma saja mõjukama inimese sekka.

Aastail 1975–1981 Uppsala ülikoolis meditsiini, teadusajalugu, egüptoloogiat ja vene keelt õppinud Pääbo üks esimesi laiemat tähelepanu pälvinud saavutusi oli 1985. aastal Egiptuse muumiast DNA eraldamine.