Neandertallase kloonimine pole mägede taga

 (58)
Neandertallase kloonimine pole mägede taga
Scanpix

Uurijad on umbes 30 000 aastat tagasi elanud neandertali naisterahva täieliku genoomi sekveneerimisele lähemal kui kunagi varem. See tähendab, et ühel päeval võib olla võimalik sellest DNA-jadast konstrueerida elus inimolend.

Neandertalitar suri Vindija koopas piirkonnas, mis tänapäeval kuulub Horvaatiale. Neandertallased on kaasaja inimestega kõige lähemas suguluses väljasurnud liik. Homo sapiens elas neandertallastega kõrvuti 5000-7000 aastat, kuid neandertallased tõrjuti järkjärguliselt praeguse Euroopa äärealadele, vahendab PhysOrg.

Naise luudest leitud DNA fragmendid pandi kokku inimese ja šimpansi genoomi võrdlusmaterjalina kasutades. Uurija Gerald Izryk ütleb, et juppide seadmine õigesse järjekorda on keeruline, sest  alguses paistab tegu olevat nukleotiidide aluspaaride suvalise kogumiga, kuid selles leidub mustreid ja motiive, mis on tihti ainuomased konkreetsetele organismiderühmadele.

Genoomi kaardistamise projekt algas 2005. aastal ning seda on läbi viidud Saksamaal Leipzigis tegutseva Max Plancki nimelise instituudi ning USA Connecticuti osariigis Branfordis tegutseva biotehnoloogiaettevõtte 454 Life Sciences koostöös. Kaardistamise on võimalikuks teinud tänapäeva võimsad raalid, mis võimaldavad teadlastel drastiliselt kahandada tööks kuluvat aega ja selle maksumust, ent ometi on selle teele sattunud mitmeid takistusi, enamasti bioloogilise materjali saastumise, lagunemise ja keemilise moondumise tõttu aja jooksul.

Seotud lood:

Kui organism sureb, lagundavad ensüümid DNA vaid paarisaja aluspaari pikkusteks või veelgi lühemateks juppideks. Samuti muutub DNA aja jooksul, mis võib kaasa tuua sekventsi ebaõigeid tõlgendusi. Peale selle pärineb üle 90% proovidest leitud DNA-st tegelikult bakteritelt või muud sorti saastest, mitte luudest.

Kehaosade, elundite ja isegi kogu elusolendi konstrueerimine pärast genoomi lõplikku sekveneerimist oleks küll keeruline, aga mitte teoreetiliselt võimatu. Protseduur näeks välja selline, et inimese tüviraku DNA-sse viiakse sisse miljoneid muudatusi, mis paneksid selle kattuma neandertallase geenijärjestusega, kuid mõned probleemid siiski jäävad. Isegi kui oleks võimalik kõik neandertallase geenid taasluua, ei tea me, kuidas need avaldusid. Eeldusel, et neandertallase DNA-d sisaldava tüviraku valmistamine on võimalik, see poolduks ning tekitaks rakkude koloonia, mida saaks seejärel suunata arenema ükskõik milliseks keharakuks, kaasa arvatud - teoreetiliselt - kogu inimolendiks.

Biotehnoloogiettevõtte Advanced Cell Technology uuringute osakonna juhataja Robert Lanza kommenteerib ajakirjas Archaeology, et "selliseid liike nagu lehmad ja kitsed kloonitakse regulaarselt ja peaaegu probleemitult", ning ehkki neandertallase kloonimist takistavad veel mitmed asjaolud, on see tegelikult teostatav. Kahtlemata sütitaks taoline samm ohtralt eetika-teemalisi vaidluseid, ja mitte ainult paleoantropoloogide seltskonnas.

Ajakirjas Archaeology avaldatud teadustöö autor Zach Zorich, kes on neandertallase genoomi uurimist hoolega jälginud, märkis, et kui neandertallane peaks konstrueeritama, vääriks ta juriidiliselt meiega võrdseid õiguseid.

Eetiliste probleemidega maadlemiseni võib aga esialgu veel aega minna. Pennsylvania osariikliku ülikooli geneetik Stephan Schuster selgitab, et genoomi esimene mustand sisaldab tõenäoliselt palju proovi vanusest ja saastumisest tingitud vigu, ning arvutab, et sekveneerida tuleks DNA viiest eri luuproovist, ning et kokku tuleb selleks, et genoomi täpsuses kindel olla, korrata sekveneerimist 30 korda.

Genoomi kaardistamine peaks teadlastel võimaldama leida vastuseid küsimustele meie ja neandertallaste vaheliste suhete kohta, näiteks, kas me saime ühiseid järglasi ja kas me ikka olime eri liigid. Samuti võib sellest kasu olla meditsiiniuuringutes.