Naudinguteadus: pahe või voorus — kumb meid naudinguid jahtima ajendab?
Paljud meie kõige olulisematest rituaalidest, kaasa arvatud palvetamine, muusika kuulamine, tantsimine ja mõtlus, pakuvad iselaadseid ülemeelelisi mõnusid, mille mõjud on väga sügavalt joonistunud inimkonna kultuurilistesse praktikatesse, vahendab The Daily Telegraph.
Samuti soovime me naudinguid ohjeldada. Kogu maailma kultuurides leidub selle kohta hoolikalt määratletud ideid ja reegleid, mis on kehtinud läbi ajaloo pöörasel hulgal eri kujudel ja isesugustes variatsioonides. Laias laastus on nende sisu sama: naudingut tuleks kogeda mõõdukates kogustes; nauding tuleb välja teenida; nauding tuleb saavutada loomulikul viisil.
Naudinguist hoidumine võib soodustada vaimset arengut. Nii meie seadusandlikud, usulised kui hariduslikud süsteemid on tõsiselt keskendunud naudingute piiramisele. Me oleme konstrueerinud põhjalikud reeglid ja tavad seksi, narkootiliste ainete, toidu, alkoholi ja isegi hasartmängude ümber.
Enamik kogemusi, mida me peame ülemeelelisteks — saavutatagu need siis illegaalsete pahede harrastamise või sotsiaalselt sanktsioneeritud tegevuste abil nagu treening, mõtlus või isegi heategevuslik annetamine —, aktiveerib ajus spetsiaalse naudingukeskuse, kutsudes esile neuroloogilisi signaale, mis koonduvad väikesele rühmale omavahel seostatud ajupiirkondadele, nn eesaju mediaalsele naudingukimbule (ingl medial forebrain pleasure circuit). Just sealsed imetillukesed neuronikobarad on koht, kus leiab aset inimlike naudingute kogemine.
Kohe ilmneb aga ka probleem: naudingusignaalide võrgustikku, milles kriitilise tähtsusega rolli etendab neurotransmitter dopamiin, on võimalik kaaperdada ja ära kasutada muude eesmärkide saavutamiseks. Uimastid, millega kaasneb sõltuvusrisk, nagu kokaiin, nikotiin, heroiin või alkohol, tekitavad sõltuvust just seetõttu, et rakendavad toimimiseks neuro-naudinguahelaid; ained, mis mõjuvad teistkaudu, nagu antidepressandid või LSD, võivad küll olla psühhoaktiivsed, ent ei tekita rangelt võttes sõltuvust.
Küsimus pole aga ainult narkootikumides: evolutsioon on meisse programminud päriliku võime saada “kaifi” väga laiast valikust ainetest ja kogemustest crack-kokaiinist kanepini, mõtlusest käsikiimluseni, bordooveinist veiselihani. Inimestest katsealuste ajusid tomograafiga uurides võime näha, kuidas antud võrgustiku võtmetähtsad piirkonnad — kõhtmine katendiala (ingl ventral tegmental area) ja mammilaarkeha (ingl nucleus accumbens) — muutuvad aktiivseks nii evolutsioonilises plaanis iidsete stiimulite kui palju kaasaegsemate mõjuühendite toimel. Inimesed (või rotid), kelle mõnukeskustesse on viidud lülitiga ühendatud elektroodid, jäävad end lakkamatult stimuleerima, eirates peaaegu kõike muud.
Niisiis, kui oleme tõepoolest nii ühiskondlikus plaanis kui üksikisiku tasandil kindlad, et soovime naudinguid saavutada ja kontrollida, tuleks vaidluse tulipunkt nihutada eemale sellelt, mida me teeme või räägime, ning lähemale sügaval meie ajudes töötavate neuronite toimimismehhanismidele — eriti, kuna vastavad närvirakud kujutavad endast omakorda samuti üht lahingutandrit. Nimelt on nüüdseks selge, et naudingumündi sünge tagakülg — sõltuvus — seondub pikaajaliste muudatustega nii neuronite endi kui eesaju mediaalse naudingukimbu sünapsiühenduste elektrilistes, morfoloogilistes ja biokeemilistes funktsioonides
Konkreetselt kasvab ebanormaalselt suureks mammilaarkehas sisalduvate neuronite dendriitjätkete tihedus. Dendriitjätked (ingl dendritic spines) on tillukesed väljaulatuvad osad neuronite teavet koguvatel otstel, kus leiabki aset sünaptiline kontakt teiste neuronitega. Uimastikasutus toob kaasa pikaajalisi muutuseid ka nende sünapsiühenduste elektrilises efektiivsuses.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!