Narva jõe äärne aiamajake oli haiglapalatiks moondatud. Laual on skalpellid ja muud arstiriistad. Pealtvaatajate seas on küll ka neid, keda pärast keskaja lõppu operatsioonitubades reeglina enam ei kohta, näiteks Norra kalateadlase Finn Öklundi koer, aga muidu on kõik suisa steriilne, ei lõhna mitte kala, vaid desovahendite järele, kirjutab
.

Opereeritavateks on silmud, salapärased vee-elanikud, kellest teatakse väga vähe. Just seepärast said poolsada Narva silmu eelmise aasta sügisel Norra kuningriigi abirahaga akustilised märgised, mille abil teadlased silmude elu uurivad.

Akustilised märgised siirdati silmudele ühel vihmasel augustipäeval. “Me teeme silmu siseõõnde väikese sisselõike, siis õmbleme ta kinni nagu haiglas,” selgitab Öklund, kuidas märgis eluka sisse saab. Tuleb kinnitada, et enne operatsiooni anti silmule narkoosi: selleks paigutati vee-elanik akvaariumisse, kus oli tuimestilahus. Pärast märgistamist lastakse loom puhtasse vette toibuma. Kulub veidi aega, kuni silm end oma iminapaga akvaariumi põhja või seina külge kinnitab. Kui ta sellega hakkama on saanud, võivad kalauurijad olla kindlad, et loom on operatsiooni edukalt üle elanud.

Kalateadlased võtavad akustiliste märgiste saadetud signaali vastu erilist aparatuuri kasutades ja saavad sel moel uurida selle jõeasuka käitumist. Enne silmude märgistamist paigaldati jõkke üheksa poid, mis suudavad silmu saadetud signaali umbes poole kilomeetri raadiuses vastu võtta. Automaatne vastuvõtuseade registreerib, millal üks või teine silm selle leviulatusse jõudis.

Jaamad on paigutatud piki jõge pooleteist-kahekilomeetrise vahemaaga. “Me saame registreerida, et näiteks silm number kolm asus mingil hetkel näiteks suudmest kolmanda poi juures,” selgitab kalateadlane Meelis Tambets.

Silmule siiratud andur ei saada pidevaid signaale. “Normaaloludes saadab kala ühe signaali poole kuni pooleteise minuti jooksul. See hoiab akut,” räägib Norra kalateadlane Finn Öklund.

Samuti saab teada, et mõni silm võis nädal pärast märgistamist ujuda ringi suudmepiirkonnas, seal, kus ta lahti lasti. Kõige kaugem automaatjaam asub otse Narva hüdroelektrijaama läheduses. Selle pais tõkestab silmude rände Peipsi suunas.

“See on kalade rände vägivaldne lõpp, kaugemale ei lasta, kuna jõesäng on kuiv,” nendib Tambets. Tõenäoliselt rändaksid silmud veel kaugemale, sest esimene paisu juurde jõudnud silm registreeriti detsembrikuus. Siiski pole Narva silmud jõe ülemjooksule jõudnud, sest Narva linna kohal oli teatavasti looduslik tõke — Narva juga, kust silmud üles ei pääsenud. “On küll teada, et angerjas on sealt üle läinud, sest see kala on väga hea ronija, aga silmud mitte. Silm võib ju kehakujult angerjat meenutada, kuid täiskasvanuna ja kudemiseelselt pole ta kuigi osav vee-elanik,” räägib Tambets. Sõnu “vee-elanik” või “jõeasukas” kasutame siinkohal täiesti teadlikult. Silm ei ole kala, vaid algeline selgroogne sõõrsuude klassist.

Osa silmudest saavad ka tavalised plastmärgised. Leidja peaks need saatma tagasi Eesti Loodushoiu Keskusele. Saab leiutasu ja võib võita paadimootori. Kalurid tagastavad märgiseid väga hea meelega. Silmude uurimine plastmärgiste ja akustilise telemeetria meetodiga on teadlasele põnev ja kalurile vajalik.

Narva jõe äärsed kalurid on teadlasi ikka aidanud. “Kalurid on huvitatud kahest asjast. Üks asi on suuremad saagid: võib-olla saab teada, kuidas teda püüda. Teiseks — võib-olla saab teada, kuidas varusid suurendada, et kaluritel oleks püüdmiseks rohkem kala,” selgitas Tambets. Silmu püütakse põhiliselt sügisel, kuna ta naaseb jõkke just sügiskuudel. Seetõttu arvatakse, et silm ka koeb sügisel. “Aga ei koe,” kinnitab Tambets.

Seda, kuidas silmud ennast jões üleval peavad, pole uuritud, akustilise telemeetria meetodiga on nende loomade rännet hea uurida. Tambets kinnitas, et juba on päris huvitavaid asju teada saadud, näiteks kui kiiresti silmud ujuvad. “Me ei saa uurida, kui kiiresti nad oma lühemaid sööste teevad, sest nii täpne see aparatuur ei ole, aga umbes kolmekilomeetrise lõigu võivad nad läbida kiirusega 5 km/h, vastuvoolu. Kuna Narva jõe voolukiirus on samuti 4-5 km/h, siis seisva vee peale üle kandes võib jõesilmu kiirus olla 10 km/h,” räägib Tambets.

“Kolmekilomeetrisel lõigul võib silm teha ka kiiremaid sööste ja mõnes kohas aeglasemalt ujuda, aga see on keskmine kiirus, mis on päris aukartust äratav.” Silmu peetakse õigustatult üsna aeglaseks veeloomaks, mistõttu ongi üllatav, et ta on tegelikult jalakäijast kiirem.

Lisaks rände uurimisele pakub teadlastele huvi, kus silmud talvituvad. Praegu on silmudele kättesaadav ligikaudu 15kilomeetrine lõik Narva jõest. “Nad tulevad küll jõkke, aga me ei tea, kuhu nad end talveks sätivad. Teada on vaid see, et nad talvituvad põhja peitununa, aga uuringu tulemusel peaks saama pildi, kus need loomad olla armastavad. Juba teadmine, kus silmud talvituvad, on põnev, aga sellest tulenevad uued küsimused,” selgitab Tambets.

Näiteks tekib paratamatult küsimus, miks nad just seal eelistavad talve üle elada. Osa silme tuleb jõkke juba vara. “Tekib küsimus, kas see annab neile mingi eelise. Need, kes varem jõkke tulevad, lõpetavad varem ka toitumise. Äkki tulevad nad merest varem jõkke selleks, et talvitumiseks ja kudemiseks paremaid kohti saada,” mõtiskleb Tambets.

Mis on silmu jaoks parem või halvem koht, seda Tambets ei tea, aga küllap on see selline paik, kus saab talve mõnusalt mööda saata. Kalurid, kes püüavad paremaid püügikohti leida, on samuti selgeks saanud, et silmudele ei sobi sugugi mitte kõik kohad. Tõenäoliselt otsivad silmud sobivaid kohti kaevumiseks, arvab Tambets.

Praegu pole täpselt teada, kui palju Narva jões silmu on, aga telemeetriline uuring ja silmude märgistamine võib anda sellest ettekujutuse. Varude suurus huvitab nii kalureid kui ka kalakaitsjaid.

Narva silmud koevad tavaliselt maikuus või juuni algul. Kudemiskohad on Narva linna piires. Kui vesi oleks ka Narva jõe vanas sängis, oleks silmudel kudemiseks palju rohkem ruumi kui praegu. Vastsed kooruvad suvel ja jäävad jõkke, otsides endile vaiksema vooluga koha, kus saab taimede vahele põhja kaevuda.

Vastne on ussikese moodi ega meenuta täiskasvanud silmu. Vanasti nimetati neid liivasonglasteks ja peeti eraldi liigiks. Vastsestaadium kestab mitu aastat ja kogu see aeg elavad nad jões. “Neil on nokatsilaadne lehter ees ja nad pumpavad endast toitaineterikast jõevett läbi, toitudes vetikatest ja teistest väiksematest organismidest,” selgitas Tambets.

Kui kaua silmuvastsed Narva jões elavad, pole täpselt teada, aga Tambets oletab, et 3-5 aastat. Seejärel leiab aset moone. Kui vastne on umbes 15sentimeetrine, saavutab ta täiskasvanud silmu kuju, liigub merre ja elab seal arvatavasti paar aastat. “Ta toitub seal, kasvab suuremaks ja saavutab suguküpsuse, tuleb jõkke tagasi ja ring algab uuesti,” kirjeldas Tambets.

Nagu ka Kaug-Ida lõhed, surevad silmud pärast kudemist. Kudema hakkamiseks teeb silm läbi suure muutuse. Kuna ta enam ei toitu, kaotab seedeelundkond otstarbekuse ja taandareneb. Samuti kaotab loom tohutul hulgal rasva, muutub kergemaks ja mõnikord ka lühemaks. Kogu energia kulub suguproduktide loomiseks. “Kevadeks on silm omadega läbi, temas ongi vaid kudemisenergia säilinud,” iseloomustab Tambets kudemisvalmis silmu. Silmu eluiga on viis kuni seitse aastat, olles tavapärasest kalade elueast palju lühem.

Silmud elavad rannikumeres ja jõgede suudmealal. Ameerika Suures Järvistus on neist kui võõrliigist saanud tüütu kalaparasiit. Silmud parasiteerivad sealsetel lõhedel. Kuna põhjaameeriklased silmu toiduks ei tarvita, on need loomad muutunud kaluritele suureks probleemiks. Söögiks tarvitatakse silmu Euroopas ja Lõuna-Koreas. Silm on väljavalitute roog. 1135. aasta 1. detsembril olevat Inglise kuningas Henry I enda silmudest surnuks söönud. Silmu pakuti ka Elisabeth II kroonimispidustustel. Sel üritusel silmudega ei liialdatud ja keegi liigsöömise läbi hukka ei saanud.