Narkootikumid on sõja võitnud?

 (50)
Narkootikumid on sõja võitnud?
Scanpix

Käesoleval aastal möödub nelikümmend aastat päevast kui USA president Richard Nixon kuulutas välja sõja narkootikumide vastu (War on Drugs) ja tänase päeva seisuga paistab, et narkootikumid on selle sõja võitnud.

„Me oleme pidades sõda narkootikumide vastu kulutanud triljoneid dollareid," räägib endine Seattle politseiülem Norm Stamper. „Milliseid tulemusi me selle raha eest oleme saavutanud? Narkootikumid on palju kergemini kättesaadavad, need on odavamad ja palju kangemad. Me oleme selles sõjas armetult lüüa saanud," vahendab endise politseipealiku sõnu New York Times'i autor ja kahekordne Pulitzeri preemia laureaat Nicholas D Kristof.

Nimetatud põhjusel leiab Stamper, et narkootikumid tuleks seadustada viisil, nagu on piiratud kauplemine alkoholi ja arstirohtudega. Samas sooviatavad mõned eksperdid narkootikumide tootmist mitte seadustada, küll aga sarnaselt mitmete maailma riikidega dekriminaliseerida nende omamine.

Ameerika Ühendriikides on sõda narkootikumide vastu toonud kaasa kolm tõsist probleemi:

Esiteks, vanglaasukate hulk on meeletult kasvanud. USA vanglates on võrreldes maailma keskmisega viis korda rohkem vange (2007. a seisuga oli trellide taga 7,2M inimest). Osaliselt on see tingitud sellest, et kui 1980. aastal istus narkokuritegude eest vangis 41 000 inimest, siis täna ulatub see number 500 000-ni. Ennem sõda narkootikumidega oli USA kinnimaja asukate arv võrreldav ülejäänud maailma riikidega.

Seotud lood:

Teiseks annab nimetatud sõda võimu juurde kriminaalidele ja terroristidele. Üks põhjus, miks mõjukad majandusteadlased pooldavad narkopiirangute lõdvendamist on selles, et keelustamine tõstab hindu ja seeläbi suureneb kõigi uimastiäri osaliste kasum, alustades Mehhiko narkokartellidest ja lõpetades Talibaniga. Mehhiko, Brasiilia ja Columbia endised presidendid pöörusid käesoleval aastal ühiselt Ameerika Ühendriikide valitsuse poole, et suhtumist narkootikumidesse muudetaks viisil, et see sarnaneks pigem riikliku kampaaniaga, millega õhutatakse inimesi suitsetamisest loobuma.

Komandaks raisatakse ressursse. Harvardi majandusteadlane Jeffrey Miron leidis, et föderaalsest, osariikide ja kohalikest eelarvetest kulutatakse aastas narkootikumidega võitlemiseks ühtekokku 44,1 miljardit dollarit (rohkem kui 100$ ühe USA elaniku kohta). Narkootikumide leviku tõkestamisele, nende jahtimisele ja vangistustele kulutatakse USAs seitse korda rohkem raha kui rehabilitatsioonile. (Näiteks kõikidest narkoprobleemidega vangidest saab võõrutusravi vaid 14%.)

Loomulikult on narkootikumid hävitanud paljude inimeste elud. Samas kõlavad Stamperi ja teiste temaga samal lainel mõtlevate spetsialistide arvamused veenvalt, kui väidavad, et kahjulike narkootikumidega võitlemiseks on sõdimise asemel paremaid viise.

Panused on meeletud, ebakindlus on määratu ja jääb tõsine risk, et narkootikumide legaliseerimine toob kaasa plahvatusliku tarbimise ja sõltuvuse kasvu. Samas näitavad paljud tõendusmaterjalid, et sellised riskid on madalad. Näiteks tarbiti kokaiini ennem 1914. aastat (siis kui see oli USAs legaalne) tänasega võrreldes viis korda vähem. Samuti nendes osariikides, kus marihuaana omamine on dekriminaliseeritud, pole tarbimine märkimisväärselt kasvanud.

Marylandi ülikooli kriminoloogiaprofessori Peter Reuteri sõnul ei kaasne marihuaana dekriminaliseerimisega märgatavaid ohte. Tema sõnul on kõige hullem, mis võib juhtuda, et tarbimine kasvab mõõdukalt.

Narkoprobleemile lähenedes tuleks olla vähem ideoloogiline ja rohkem empiiriline ning selgitada välja, mis aitaks kõige paremini uimastimurede vastu. Üheks võimaluseks oleks, et USA kaks või kolm osariiki eksperimenteeriksid marihuaana legaliseerimisega, lubades seda müüa näiteks apteekides ja samal ajal mõõtes ettevõtmise mõju kasutamisele ja kuritegevusele.

Samuti on narkoseaduste ülevaatamine jõudnud Virginia senaatori Jim Webbi eestvedamisel USA senatisse. Täna toetab seaduste muutmist 28 senaatorit ja Webbi sõnul on algatuse suhtes soosivalt meelestatud ka president Obama.

Poliitiku kohta väga julgelt leiab senaator Webb: „Meie rahava läbikukkunud uimastiseadused on ainult üks põhjus, miks me peame üle vaatama kogu oma kriminaalõiguse süsteemi".