Nakatumine tibupõlves muudab pardid täiskasvanuna seiklushimulisemaks


Nakatumine tibupõlves muudab pardid täiskasvanuna seiklushimulisemaks
Foto: Andres Putting

Organismi iseloomuomadusi muutvad nakkushaigused kujutavad endast üht bioloogiateaduse pentsikut kõrvalsoppi, mille märkimisväärsemaks esindajaks on tõenäoliselt toksoplasmoos, mis „peseb“ hiirte-rottide ajust välja hirmu kasside ees. Teadlased oletavad aga, et ka igapäevasematel viirustel võib olla roll iseloomu kujundamisel, eriti kui nakatumine leiab aset õrnas eas.

Viimatised andmed, mis annavad mõista, et taolisel hüpoteesil võib tõepõhja olla, pärinevad pardipoegadelt, vahendab Discover Magazine.

Objekti ohutust hinnates vaatavad pardid selle värvust, eelistades märkimisväärselt rohelist ja põlates oranži, mis uurijate arvates võib näidata, et oranži värvi putukad võivad olla mürgised.

Et näha, kas on võimalik muuta partide värvuseelistusi ning panna parte endid võõrastes keskkondades aktiivsemalt käituma, matkisid Arizona osariikliku ülikooli eluteaduste teaduskonna teadlased Michael Butler jt parasiitnakkust sellega, et süstisid parditibudele eri arenguetappidel lamba verest pärinevaid punaliblesid, mis immuunsüsteemi nakkusele sarnaselt rüüstavad. (Päris parasiitidega ei nakatatud parte sellepärast, et iga pardi organismis sooviti tekitada ühesuguse tugevusega immuunreaktsioon, ning patogeenide mitmesuguste mõjude ühtlustamiseks oleks vaja läinud märksa suuremat valimit.)

Kui pardid ja nende nakatamata kontrollgruppi kuuluvad suguvennad-õed olid saanud täiskasvanuks, toimetas teadlaste töörühm linnud spetsiaalsesse ruumi, kuhu oli paigutatud neli erivärvilist objekti. Partide suhestumist objektidega jälgiti hoolikalt; hiljem pandi pardid samasse ruumi koos objektidega, mis olid neile juba tuttavaks saanud.

Tuli välja, et pardid, kelle immuunsüsteeme oli kasvuperioodi vältel mõjutatud, olid teistest varmamad lähenema oranžidele objektidele; üldse olid kõik pardid, kellele lamba punaliblesid süstiti, tundmatus paigas seiklushimulisemad. Uurijad, kelle tööd kirjeldav artikkel ilmus hiljuti ajakirja Proceedings of the Royal Society B veebinumbris, oletavad, et tibueas nakkustega kokkupuutumine sunnib parte rohkem liikuma ja riskima selleks, et tõhusamalt taastada patogeeniga võitlemise käigus kaotatud energiat või et patogeenidega saastunud keskkonnast kiiremini lahkuda.

Kõige tuntum seos iseloomu ja nakkuse vahel hõlmab toksoplasmoosi, mida põhjustab algloom nimega Toxoplasma gondii. Too parasiit veedab suure osa elust kassi seedekulglas, ent osa elutsüklist nõuab pisiku kandumist loomadele nagu hiired ja rotid, kelle käitumises leiab selle tulemusel aset pentsik muudatus: närilised ei pelga enam kasse; kassi kuselõhn võib neile koguni vastupandamatu ahvatlusena mõjuda. Tulemuseks on muidugi, et kass pistab uued pisikukandjad pintslisse ning patogeen jätkab oma elutsüklit.

On teada, et üks borrelioosi vorme, Lyme’i tõbi, võib väikesel protsendil nakatunuist esile kutsuda muudatusi käitumises; nakatunud inimesed muutuvad mikroobi toimel märksa agressiivsemaks.

Ent sedamööda, kuidas teadlased on hakanud mõistma, et isikuomadusi kontrollivad nii geneetika kui keskkonnategurid, on nad asunud uurima oletust, mille kohaselt võivad mõned pöördumatud muutused iseloomust johtuda arenemiseas aset leidnud sündmustest. Taolised muudatused võivad aidata inimestel kohaneda keskkondadega — näiteks kolides saastunud piirkonnast minema või otsides uusi toiduallikaid, kui tuttavat toitu nappima hakkab.