Ehkki “hilisküpsed lesbid” pole ajaloos eriti haruldased — näiteks abielus kirjanikul Virginia Woolfil oli armusuhe luuletaja Vita Sackville-Westiga —, on küpsete naiste sättumusevahetus nähtusena hakanud viimasel ajal paeluma akadeemilisi uurijaid, vahendab The Daily Telegraph.

Ühe uurimuse kohaselt võivad koguni kaks kolmandikku lesbilist tõmmet tundvatest naistest olla oma sugulist sättumust aja jooksul vahetanud.

Taolised avastused paistavad esitavat väljakutse teaduslikule konsensusele, mille kohaselt inimese seksuaalsuse määravad pigem geenid kui keskkond.

Lõuna-Connecticuti osariikliku ülikooli uurija Christan Moran ütleb, et paljud naised, kellel hilisemas elus tekivad lesbilised tunded, keelduvad hirmus ühiskondliku halvakspanu ees “kapist välja tulemast”.

Pikaajalistes heteroseksuaalsetes suhetes naised, eriti need, kellel on ka lapsed, seisavad oma uue identiteediga kohanemisel silmitsi veelgi suuremate probleemidega, ütleb ta.

Pärast enam kui 200 abielus lesbilise naise küsitlemist järeldab Moran, et “heteroseksuaalsetel naistel on suur tõenäosus kogeda esimest veetlust vastassugupoole suhtes alles väljakujunenud täiskasvanueas”.

Ta lisab, et keskeas ilmnevat sättumusnihet on tihti meelevaldselt lahterdatud viimaks pikka aega allasurutud lesbilisusega leppimiseks.

“Suurem osa varasemaid uurimusi on eiranud võimalust, et heteroseksuaalsel naisel võiks välja kujuneda täiesti uus lesbiline identiteet, see tähendab, et ta võiks oma sugulist sättumust muuta,” ütleb ta.

“Lahtiütlemine heteroseksuaalsest abielust lesbilise identiteedi kasuks tähendab loobumist määratust ja ümberlükkamatust privileegist.”