Nagu Zeus: ämblike lendamisel on elektrilised tagamaad
Lendavad ämblikud on teadlastele ammu huvi pakkunud. Mõnesid ämblikuid on leitud koguni kuni 3 kilomeetri kõrguselt - sellisele kõrgusele jõudes võivad ämblikud väga kaugele lennata. "Lendavad ämblikud maanduvad tihti ookeani keskel olevatele laevadele ning võivad seega olla vulkaaniliste saarte esimesteks kolonistideks," ütles Bristoli Ülikooli teadlane Erica Morley. "Kuigi neil pole tiibu, on nad lendamises päris head," ütles ta.
Ta selgitas, et lendamiseks ronib ämblik mõne puu või kõrgema rohukõrre otsa, keerab oma kõhulihased ülespoole ning laseb seejärel välja pikad siidiniidid, mis ämbliku taevastesse kõrgustesse kannavad.
Huvitava aspektina on teadlased täheldanud, et enamasti valivad ämblikud lendamiseks sellise päeva, kus tuul väga tugevalt ei puhu ning isegi päris suured ämblikud võivad vahel õhku tõusta täiesti tuulevaiksel päeval. Teadlaste jaoks on jäänud siiani ka mõistatuseks, miks just kindlatel päevadel tõuseb õhku isegi tuhandeid ämblikke korraga. Kõik see viitaks nagu sellele, et ämblike lendamise taga on midagi enamat kui ainult tuul ja ämblikusiid.
Teadlased on juba 19. sajandist spekuleerinud, et ehk võiks ämblike lendamise taga olla atmosfääris peituvad elektriväljad. Värskelt ämblike lendamist uurinud Morley ja ta kolleeg Daniel Robert hakkasid teemast rohkem huvituma pärast seda, kui lugesid hiljutist uurimust, mille kohaselt oli ämblike lennul võimalik seos elektrostaatikaga. "Ämblike "õhupalli" moodustav siid koosneb mitmest niidist ning need hajuvad laiali, täpselt nagu oleks mängus mingi vastasjõud," kommenteeris Morley.
Seega hakati uurima, kas ämblike lennu taga on ka päriselt rohkem särtsu kui hüpotees oletab. Teadlased panid kokku kaks metallkarpi, ühe ülespoole, teise allapoole - ülemine karp oli ühendatud vooluallikaga, alumine maandatud. "Kahe karbi vahele tekkis elektriväli," selgitas Morley. "Me panime ämblikud selle elektrivälja sisse ning lülitasime seda siis sisse ja välja, uurides samal ajal ämblike käitumist."
Tuli välja, et kui elektriväli oli sisse lülitatud, käitusid ämblikud täpselt nagu lendu tõusma hakates: "Nad üritasid lendu tõusta, nad käitusid täpselt nagu siis kui nad lendamiseks niite välja lasevad," ütles Morley. "Ma olin väga rõõmus, kui nägin, et nad reageerivad," ütles ta.
Mõned ämblikud tõusid laboris isegi õhku. "Nende lennukõrgust oli võimalik muuta, lülitades elektrivälja sisse ja välja," ütles Morley. "Kui nad tõusid õhku ja me lülitasime elektrivälja välja, siis nad hakkasid vaikselt langema. Kui me lülitasime välja uuesti sisse, hakkasid nad uuesti tõusma. Sellest oli näha, et elektriväli on piisav, et neid gravitatsioonijõust olenemata õhku tõsta," ütles ta.
Morley ütles, et uurida on veel palju: kuidas toimivad elektriväljad ämblike looduslikus elukeskkonnas ja kuidas see täpselt seostub ämblike võimega kasutada lendamiseks tuult. "Kui ämbliku loomulikus keskkonnas on elektriväli, on seal tõenäoliselt ka õhu liikumist," ütles Morley.
