Müüt: biokütused on läbikukkunud üritus
Rikkale läänemaailmale pole see kuigi suur õnnetus, mistõttu ei oska me selliste eksperimentide mõju adekvaatselt hinnata. Aga inimesele, kelle päeva sissetulek on umbes üks dollar, on see arusaadavalt katastroof, sest ega tal peale toidu muuks raha ei jätkugi.
Aga peale maisitõlvikute on palju muudki, millest saaks kütust teha. Näiteks tselluloos. See taimne ehitusmaterjal on niivõrd levinud, et toorainepuudust pole vaja karta ning inimesed seda ainet õnneks seedida ei suuda. Probleemid on aga mujal.
Tselluloos on kompleksse ehitusega ning selle kasutamiseks tuleb ta kõigepealt väiksemateks suhkrumolekulideks lõhkuda. Selleks kasutatakse ensüüme, mis aga muudab protsessi kalliks. Kulude vähendamise nimel on teadlased viimastel aastatel palju vaeva näinud ning loodetavasti kuuleme lähiajal ka otsustavamatest läbimurretest.
Samas ei maksa endale luua illusioone, et kui edukas tehnoloogia massidesse viiakse, on probleemid lahendatud ning alternatiiv naftale olemas. Suuremale skaalale viimiseks on ikkagi materjali vaja kuskilt hankida ning jälle võib tekkida probleem, et põllumaa pärast hakkavad omavahel võitlema võsa ja toidukultuurid.
Peale tselluloosi on lootustandvaks materjaliks ka vetikad. Need lihtsa ehitusega mikroorganismid kasutavad energiaallikana päikest ning tarvitavad toiduks süsinikdioksiidi. Tundub väga lubav, sest mõlemat on inimkonna käsutuses piisavalt ning globaalse soojenemise taustal asjaolusid hinnates ehk isegi ülemäärasel hulgal. Riskikapitalistid on paigutanud palju raha väikestesse ettevõtetesse, mis vastavat tehnoloogiat välja töötavad.
Lisaks tulevad võimalike energiaallikana arvesse ka mitmesugused põllumajanduslikud jäätmed. Biokütuste alane teadus- ja arendustöö on seega killustunud paljudeks suundadeks ning vaid aeg annab arutust, milline neist tulevikus märkimisväärse osakaalu saab.
Biokütuste kasvatamist on teravalt kritiseeritud ka seetõttu, et istanduste rajamiseks hävitatakse troopilisi vihmametsi koos nende suure liigirikkusega. See on kahtlemata oluline probleem, kuid ei puuduta näiteks Eestit.
Meie jaoks oleks ehk just biokütustega tegelemine üks osa tuleviku energiaprobleemide lahendamisest, sest söötis põllumaid ja mingi otstarbeta võsa on Eestis endiselt arvestataval hulgal. Eesti lahendus Venemaa nafta ja gaasi sõltuvusest vabanemiseks võikski ehk koosneda lisaks põlevkivile veel tuuleenergiast, biokütustest ja võimalik, et ka oma tuumajaamast.
