„Ma pole ikka veel vapustusest üle saanud,“ nentis Chapel Hillis tegutseva Põhja-Carolina ülikooli füüsika aseprofessor Laura Mersini-Houghton. „Me oleme seda mõistatust uurinud rohkem kui 50 aastat ning antud lahendus annab meile ohtralt mõtlemisainet.“

Sisuliselt ütleb Mersini-Houghtoni hüpotees, et kui ülimassiivne täht jõuab oma elutsükli lõppu ja hakkab pärast välimiste kihtide kosmosessepaiskamist iseenda gravitatsioonijõu mõjul kokku varisema — mille lõpptulemusena arvatakse üldiselt moodustuvat ülitihe punkt e nn singulaarsus, mida ümbritseb valgust ja energiat lõksu püüdev „sündmuste horisont“ —, kiirgab see teatud perioodi vältel väga intensiivset kiirgust.

Mersini-Houghton arvutas välja, et kiirguse marulise vallandumise tagajärjel peab kokkuvarisev täht kaotama sedavõrd palju massi, et singulaarsus ei saagi kunagi tekkida. Kui aga pole singulaarsust, pole ka sündmuste horisonti ega musta auku (vähemalt mitte Mersini-Houghtoni arvutuste kohaselt).

Ent mis massiivsetest tähtedest siis pärast surma tegelikult saab? Aegruumi „tulemüüriga“ ümbritsetud lõputult tiheda punkti tekkimise asemel (mis on küll ulmekirjanduses sageli korduv klišee, kuid ka miski, mida teadlastel pole edukalt õnnestunud meile tuntud füüsika reeglite raamesse suruda) oletab Mersini-Houghton, et täht „tõenäoliselt lihtsalt plahvatab“.

Põhja-Carolina ülikooli pressiteate kohaselt ei sunni Mersini-Houghtoni töö teadlaskonda mitte ainult aegruumi tekstuuri ümber hindama, vaid ka meie universumi tekkelugu ümber vaatama.

Mis on must auk?

Mustad augud on kõige eksootilisemad ja aukartustäratavamad objektid universumis. Musta augu tekitamiseks tuleb võtta terve ühe tähe mass ja suruda see kokku objektiks, mis on nii tihe, et selles valitsev gravitatsioon trotsib kujutlusvõimet. Mustas augus valitseva gravitatsiooni tõmbele ei suuda vastu panna mitte miski, isegi mitte valguskiirgus.

Esimese mõtte mustadest aukudest sõnastas juba 18. sajandil geoloog John Mitchell. Ta sai aru, et kui Päikest oleks võimalik pressida mitu suurusjärku väiksemaks, peaks selle gravitatsioon kasvama määrani, mil isegi valguse kiirusest kiiremini liikudes poleks võimalik selle eest pääseda.

Esialgu ei peetud musti auke muuks kui abstraktseks matemaatiliseks kontseptsiooniks; isegi Albert Einstein eeldas, et neid pole tegelikult olemas. Kuid 1931. aastal arvutas India päritolu USA astronoom Subrahmanyan Chandrasekhar välja, et teatud piirist suurema massiga tähed võivadki mustadeks aukudeks muutuda. Selgus, et mustad augud on ilmselt siiski olemas ning järgmiste kümnendite vältel on teadlased neid kosmosest avastanud mitmeid.