Retke täpne marsruut ja asjaolud on olnud vaidlusobjektiks juba paar tuhat aastat. Nüüd on rahvusvaheline töörühm, nende seas ka Tartu ülikooli geoloogiaprofessor Volli Kalm, võtnud Hannibali armee teekonna uuesti vaatluse alla ning püüdnud leida Alpidest geoloogilisi ja paleobotaanilisi märke, mis võiks klappida ajalooliste kirjeldustega sellest sõjaretkest.

Mai lõpus aastal 218 e Kr asus Hannibal teele Vahemere äärest Uus-Kartaagost (tänapäeval Hispaania).

“Liikumise kiirus oli märkimisväärne. Retk algas mais ja novembriks olid nad juba Alpidest üle Põhja-Itaalias,” ütleb Kalm. “Liiguti inimvõimete piiril.”

Hannibali juhitud Puunia armee teekond Püreneedes ja Rhône’i jõe orus on üsna selge, aga rännaku viimased 400 kilomeetrit, mil tuli ületada Alpid ja jõuda Põhja-Itaaliasse on senini vaieldavad.

Retke kirjeldavad kaks Rooma ajaloolast: Livius ja Polybius. Esimene neist kirjutas suurteose Rooma impeeriumi ajaloost, kuid Hannibali retkest oli tema eluajaks möödunud juba poolteist sajandit.

Teine mees, Polybius võis põhimõtteliselt noore ajaloohuvilisena ka isiklikult kohata eakaid inimesi, kes Hannibali retke ajal elasid. Kuid isegi Polybius ise märgib, et retke täpne marsruut oli vaieldav juba tema elu ajal.

“Meie huvi oli loodusteadlastena kontrollida, kas Liviuse ja Polybiuse antud kirjeldused Hannibali retke kohta on üldse võimalikud,” ütleb Kalm.

Küsimuseks on, kas Puunia armee läks üle Alpide põhjapoolsemat, lõunapoolsemat teed või langes valik hoopis mõnele vahepealsele rajale.

Koostöös Kanada Ontario ülikooli teadlase William Mahaneyga on Volli Kalm paarkümmend aastat uurinud liustikke maailma eri paigus. “Meid kutsuti kampa just liustikuuurijatena,” ütleb Kalm. Õige pea oli aga selge, et liustike ületamisega Hannibali armeel Alpides riskida ei tulnud.

“Kliima oli siis umbes samasugune nagu viimasel sajandil, kuigi vahepeal on olnud oluliselt jahedamaid perioode,” ütleb Kalm.

Polybius ja Livius on kirjeldanud, kuidas gallialased võtsid terve Hannibali armee ühes mäekurus lõksu, kanjon oli piisavalt suur selleks, et sinna mahuks ära terve armee. Gallialased, keda huvitas Hannibali moon,  pommitasid kõrgelt kuristiku servalt  armeed kivirahnudega — rünnakus hukkus 11 000 meest.

Kirjelduste järgi pidi terve armee viibima sel ajal korraga kanjonis, voori pikkus pidi olema tagasihoidlikel hinnangutel olema 7 kuni 10 kilomeetrit.

“Meid huvitas, milline kanjon seal piirkonnas on nii pikk ja kas sellest kanjonist on mõtet läbi minna, pääseb sealt üldse edasi? Kui aga kanjon on laugete nõlvadega, siis sealt rahne otse pähe veeretada ei ole võimalik,” ütleb Kalm.

Järgmine kirjeldus räägib varingust, mis takistas edasipääsu. Polybius kirjeldab, et armee ei pääsenud muidu edasi, kui tehti kivivaringu alla suured lõkked, aeti kivid kuumaks ja kallati kuumadele kividele nahklähkritest veini peale.

“Sellisel moel lõhutud kividest peaks ka kaks tuhat aastat hiljem olema jälgi. Aga neid me ei leidnud. Ühes sellises tõenäolises kohas on Teise maailmasõja ajal ehitatud läbi mäe tunnel, võimalik, et ehitustööd on kõik segi paisanud,” ütleb Kalm.

Oluline oli ka metsapiir. Kaks võimalikku põhjapoolsemat marsruuti olid Hannibali ajal kindlasti metsaga kaetud ja sealt armeega läbiminek võimatu, samuti poleks seal saanud kõne alla tulla gallialaste ründed.

Nii leiab värske uuring, et Hannibal pidi minema läbi Combe de Queyrase kuristiku ja üle Traversette’i mäekuru.

“See on lõunapoolseim marsruut ja enamuse aastast lume all. Oktoobri lõpus-novembri algul tuli Hannibali armeel seal kindlasti juba lumega hakkama saada. Kõige karmim valik,” ütleb Kalm.

Kuid siingi on vasturääkivusi. Vanade kirjelduste järgi pidi terve armee olema vahetult enne kõige kõrgemast kohast üleminekut laagris. Sellist laagripaika, kuhu terve armee mahuks, seal ei leidu.

Töörühmas osalenud prantsuse teadlased püüdsid leida laagri jälgi ka kohalike veekogude setetest, sest armee lõkete suits oleks pidanud jätma jälgi järvede vette. Nende proovide tulemused aga laagripidamisele kinnitust ei toonud.

Artiklis on ka ettepanek uurida teatud paiku sellel teekonnal georadarite ja metalliotsijatega, nii saaks täpsustada paiku, kus arheoloogilised kaevamised võiks viia otseste leidudeni Hannibali retke kohta.

Kui Hannibal pärast retke vintsutusi lõpuks Itaaliasse jõudis, oli tema armeest alles 20 000 meest, 4000 hobusemeest ja mõned elevandid. Alpides oli elu jätnud pool tema väge.

Artikkel ilmus ajakirjas Archaeometry.