Must surm: mitte katk, vaid ebola

 (7)

Briti teadlased Christopher Duncan ja Susan Scott väidavad erinevalt üldiselt omaksvõetud arusaamast, et Euroopat neljateistkümnendal ja järgnevatel sajanditel laastanud must surm ei olnudki rotikirpude poolt levitatud muhkkatk, vaid pigem mingi ebola-laadne viirus.

Duncan ja Scott väidavad oma uurimuses, et 14. sajandi keskpaiku ligi neljandiku Euroopa rahvastikust surmanud haigus ei vajanud levimiseks ei rotte ega kirpe vaid levis otse inimeselt inimesele. Liverpooli uurijate väitel ei oleks haiguse edasikandumine rottide kaudu mitme aasta jooksul üle kogu Euroopa olnud praktiliselt võimalik.

Duncani väitel on muhkkatku levimiskiirus kümneid, kui mitte sadu kordi väiksem kui mustaks surmaks nimetatud taudil 14. sajandil.

Uurijad märgivad, et haiguse leviku iseloom viitab selgelt viirushaigusele, mitte aga bakterite poolt tekitatud haigusele nagu seda on katk.

Oma raamatus “Katkude bioloogia: ajalooliste koosluste tõendi” võrdlevad Duncan ja Scott musta surma sümptomeid selliste 20. sajandil tuntud viirushaigustega nagu hispaania gripp, lääne-niiluse viirus ja ebola ning leiavad selget sarnasust ebola-viirusega.

Mitmetes vanemates haiguskirjelduses viidatakse autorite sõnul selgelt ebola tunnustele: kiirelt arenev väljakannatamatu valu ja naha alla kogunenud verepaised, samuti siseorganite lagunemisest tekkinud must vedelik.

Ebolapalavikuga kaasnevad ka kõrge palavik, lihasevalu ning rasked sisemised verejooksud koos siseorganite lagunemisega.

Haigus võib areneda letaalse staadiumini juba 24 tunni jooksul. Samas on haiguse peiteperiood viis kuni 22 päeva.

Uurijad märgivad samuti, et eurooplased õppisid võitluses epideemiaga rakendama 40-päevase karantiini abinõu, mis poleks saanud anda tulemusi juhul, kui haigust oleks levitanud karantiinireeglitest mitte midagi teadvad rotid.

Skeptikute väitel ei tohiks Duncani ja Scotti uurimusest teha mingeid üldisemaid järeldusi, kui see ka osaliselt tõeks osutub.

Musta katku ajalugu uurinud Ann Carmichael märgib, et näiteks 14. sajandi Itaaliast on pärit väga selgeid ja üheseid haiguse kirjeldusi, mis saavad viidata ainuüksi muhkkatkule. Karantiini abinõu kohta ütleb ta, et seni puuduvad ka selged tõendid, nagu oleks see abinõu alati toiminud. Igal juhul tuleks aga loobuda üldistustest ning läheneda igale konkreetsele epideemiale eraldi.