Muretsemine on inimajusse „sisse ehitatud“. Kuidas ennast rahustada?

 (9)
Mure
MureFoto: Annika Haas

Muretsemine on evolutsiooniline paratamatus, ent ärevust on võimalik siiski teatud võtetega ohjeldada.

Inimeste jaoks on muretsemine loomuomane. Meie ajud kujutavad pidevalt ette tulevikustsenaariumeid, mis vastavad meie ootustele ning tegureid, mis võivad nende saavutamist takistada.

Muretsema hakkame me siis, kui taoline eluline kavandamine võtab meie üle võimust ja hõivab meie tähelepanu ilma, et sellest mingit praktilist kasu oleks.

Pinges olek, magamata ööd, sundmõtted ja lähedaste inimeste tähelepanuta jätmine — muretsemise kahjulike mõjude loend on vaat’ et lõputu.

Muretsemise ohjeldamiseks leidub siiski tõhusaid võtteid, rõhutab Massachusettsi ülikooli arstiteaduskonna meditsiini ja rahvatervise professor James Carmody. Inimmõistuse rahustamiseks on hulk meetodeid, millest enamik rajaneb paaril lihtsalt põhimõttel.

Inimeste muretsemiskalduvuse põhjuseks on omavahel ühendatud ajupiirkondade aktiveerumine olukorras, kus inimese tähelepanu ei ole parajasti hõivatud muude ülesannetega. Need piirkonnad funktsioneerivad teadvuse taustal, luues vaimusilmas pilte inimese vajaduste ja soovidega kooskõlastuvatest tulevikustsenaariumidest ja kavandades nende saavutamise strateegiaid.

Inimeste ajud on arenenud seda tegema automaatselt, kuna suutlikkus puuduse ja muude ohtudega toime tulemist kavandada on oluline ellujäämiseelis. Sellisel suutlikkusel on aga paraku ka varjukülg — ärevus.

Seotud lood:

Nn teadveloleku-mõtlus (ingl mindfulness meditation) — iseenda mõistuses toimuvate protsesside jälgimise praktika — pakub nii võimalust reaalajas oma vaimse opsüsteemi vaikerežiimi analüüsida kui ka seda ise moduleerida.

Seda kinnitavad uuringud, mis on näidanud vaid paar nädalat vältava teadveloleku-treeningu soodsat mõju tähelepanu reguleerimisele, töömälule ja mõtete „uitamamineku“ teadvustamisele. Ka ajutegevuse tomograafilist skannimist rakendanud uuringud annavad mõista, et selline treening vähendab vaikerežiimis aju aktiivsust ning rikastab tähelepanu ja emotsioonide eneseregulatsiooni soodustavaid neuroniühendusi.

See, kuidas me oma tähelepanu kasutame, on emotsionaalse heaolu tagamise seisukohalt keskse tähtsusega. Paljud keha ja vaimu koostöö soodustamisele suunatud koolitusprogrammid rajanevadki oma mõistuse taolisel osavamaks treenimise praktikal.

Näiteks nõuab teadveloleku-treening õpilastelt tähelepanu juhtimist hingamisega seonduvatele tunnetustele. Ja ehkki see võib tunduda lihtne, tõrgub aju selle vastu jõuliselt.

Nii juhtubki, et hoolimata korduvast otsusekindlusest märkab harjutaja, et vaid mõne sekundi möödudes on tema tähelepanu nagu iseenesest asunud tegelema n-ö planeeriva unistamisega. Ainuüksi tolle kalduvuse äratundmine tähendab aga juba edasiminekut.

Neil hetkedel, mil inimene suudab vastavaid mõtteid teatud distantsilt märgata, muutub nende kangekaelne murelikkus mineviku ja tuleviku pärast ilmselgeks.

Traditsiooniliste mõtlusõpetuste kohaselt johtub meie igapäevane rahutus kehalisest pingest, mis loomulikul moel kaasneb sellesse narratiivi lõimitud kaotuse, nurjumise ja unistuste mittetäitumise võimaluse teadvustamisega.

Igapäevaste kohustuste keskel seda pinget enamasti ei märgata, kuid selle tekitatud pidev taust-ebamugavus sunnib meid otsima leevendust meeldivamatest impulssidest nagu suupisted, elektroonikaseadmed ja alkohol või muud sõltuvusained.

Teadvelolek aitab meil neid sundmõtteid paremini teadvustada ja häälestab tajude tähelepanu ümber. Meie tajud on loomu poolest keskendunud olevikule — sellest tuleneb ka vaat’ et klišeeks muutunud soovitus „elada praeguses hetkes“.

Niisiis, kui märkate, et olete pinges ja vaevatud ärevatest mõtetest, proovige juhtida tähelepanu hingamisega seotud tunnetuslikele signaalidele, mida oma organismis tajute. Tähelepanu nihkumisega kaasneb kehalise pinge vähenemine, millele võib järgneda rahulikkusetunne.

Seejuures ärge hellitage lootust, et tähelepanu hingamisele ka püsima jääb — seda ei juhtu. Proovige lihtsalt märgata, kui tähelepanu taas muredele keskenduda üritab, ning suunake see õrnalt tagasi hingamisele. Abi võib olla sellestki, kui suudate seda teha vaid mõne minuti vältel.

Erutusseisundi taandumine, mida selline harjutus esile kutsuda võib, tähendab, et stressiga seonduvate hormoonide hulk organismis väheneb, võimaldades meeldivat enesetunnet tekitavatel virgatsainetel nagu dopamiin ja serotoniin ajus taastuda sedamööda, kuidas elurõõmsam „nüüd ja praegu“ -suhtumine muutub loomulikuks osaks igapäevaelust.