Pihukirved hõlbustasid oluliselt nii meie eellaste jahilkäimist, enesekaitset kui ka paljusid rutiinseid toimetusi. “Algupärastelt riistadelt nendeni jõudmine oli ulatuslik tehnoloogiline hüpe,” ütleb uurimisrühma juhtinud Londoni Imperial College’i neuroteadlane Aldo Faisal, vahendavad
.

See innovatsioon vältas kaua, umbes kaks miljonit aastat ning ühe levinud käsitluse kohaselt tuleks põhjuseid otsida tolleaegsete inimlaste kesisest motoorikast.

Uurimisrühma imitatsiooni põhjal see idee siiski ei klapi: arvutianalüüsist ilmnes, et nii lihtsama kui keerukama tööriista valmistamine nõudis käelabalt ja käsivarrelt enam-vähem võrdväärset osavust. Küll aga tuletasid teadlased mõlemat tegevust analüüsides, et kirves vajas keerukamat ajutegevust. See on kinnitus teisele varemgi pakutud teooriale, mille järgi kahe miljoni aastase “lünga” põhjustas just arenev aju, mis elegantsema tööriista modelleerimisega esialgu hätta jäi.

Tõsisemat koormust sai seejuures ajupiirkond, mis lisaks keerulistele käeliigutustele kontrollib osalt ka keelelist eneseväljendamist ja häälepaelu. Selle põhjal pakuvad teadlased, et tööriistade edenemisega paljuski paralleelselt pidi arenema ka keel — sest mõlemad vajasid keerukat mõtlemist.

Uurimistulemusi tutvustav artikkel ilmus ajakirjas PLoS ONE.