Muistsed arktilised loomad pimedust ei peljanud
Värske uuring näitab, et hoolimata päikesepuudusest oli vähemalt üks Arktika toonane asukas aastaringselt virgas. Teadlaste seisukohad teemal, mida tegid Arktikas miljonite aastate eest elanud loomad sel ajal, kui nende elupaigas valitses pikk ja pime talv, jagunevad kahte lehte. Osa arvab, et imetajad näiteks rändasid talveks lõuna poole, kus jagus piisavalt taimede kasvamiseks vajalikku valgust, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.
Tõendid räägivad sellele hüpoteesile vastu ning viitavad pigem sellele, et loomad jäid paigale. Fossiilid näitavad, et loomad liikusid aeglaselt Arktikast sadade tuhandete kuni miljonite aastate jooksul edasi Põhja-Ameerikasse, Euroopasse ja Aasiasse maismaaühenduste kaudu, mis toona maailmajagusid omavahel ühendasid.
Kui loomad aga neid kaugeid põhjapiirkondi oma levikuteedel läbisid, siis mida tegid loomad siis, kui päikesevalgust üldse polnud? Kas nad jäid talveunne või püsisid toimekatena aasta läbi?
Selgroogsete uurimisega tegelevat paleontoloogi Jaelyn Eberle'it Colorado ülikoolist on need küsimused vaevanud juba seitse aastat, sellest ajast peale, kui ta hakkas uurima Arktikast leitud fossiile.
Hiljuti võttis ta appi geokeemikud ning vaatles lähemalt jõehobust meenutavat looma Coryphodon.
Hammastest võib leida andmeid nii selle kohta, millises kliimas loom elas, kui ka selle kohta, milline oli tema toidulaud.
Temperatuurierinevuste ja atmosfääris õhumasside liikumises esinevate erinevuste tõttu leidub soojal suvel veeaurus rohkem hapniku isotoopi 18 kui isotoopi hapnik-16. See isotoopide tasakaal on jälgitav ka vihmavees. Kui jõehobutaoline loom jõi, siis jäid hapnikuaatomitest jäljed ka tema hambavaabale.
Nüüd hambavaapa analüüsides leidsid teadlased, et hapnikuisotoopide 18 ja 16 tase vastas aastaaegade vaheldumisele. Kui hammas kasvab, siis jäävad isotoobid hambavaabas samamoodi kihiti nagu puude aastaringid.
Vaaba põhjal võib väita, et Coryphodon oli Arktikas püsiasukas. Analüüsi kokkuvõttev artikkel ilmus ajakirjas Geology.
Veelgi rohkem infot andis jõehobutaolise looma elustiili kohta süsiniku isotoopide süsinik-13 ja süsinik-12 analüüs, mida leidub erinevates taimedes. Eberle leidis, et loom toitus päikeseperioodil arktilistest lehttaimedest ning sõi pimedal ajal mahavarisenud lehti, kõdunevat puud ja seeni.
