Muhus avastati kaevetööde käigus salapärased inimluud
Inimluudele sattusid alajaama lähedal Eesti Energia maakaablit paigaldanud AS Eltel Networks töömehed läinud kolmapäeval. "Nii kui avastasime, et maa seest hakkab tööde käigus luid välja tulema, jätsime kõik kohe katki," rääkis elektritööde juht Priit Trei, kirjutab Meie Maa.
Kuna algselt arvati, et luud võivad pärineda Teise maailmasõja ajast, kutsus muinsuskaitseamet kohale Eesti Arheoloogia Seltsi ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu liikme Arnold Undi. Mees uuris leiukohta lähemalt ning kaevas seal ise edasi, leides veel luid. "Tegemist on laste ja täiskasvanute luudega, kuid mingisuguseid esemeid nende juurest välja ei tulnud," ütles Unt.
Osaliselt on kaevatud kraavi seinas fikseeritud asendis säilinud vaid üks luustik. Ülejäänud luud paistsid lõhutud ja olid pinnases segi paisatud ning jäävad omal ajal ehitatud alajaama külje alla. Leitud luude ja lahtikaevatud osa põhjal võib öelda, et maetud on vähemalt kaks täiskasvanut ning kaks last. "Paistab olevat külakalmistu moodi, kuid ühtegi tõendit selle väite kohta, mul ei ole," nentis Unt.
Ta vestles ka kohalike elanikega, kes teadsid seda paika kui Leedumäge, kus kelgutati ja mis 1950. aastatel seoses tee ehitusega laiali lükati.
Arnold Unt kaevas natuke edasi ka teisele poole alajaama jääva platsi suunas, kuid sealt enam luid päevavalgele ei tulnud. "Üks on kindel, et luud asusid seal enne alajaama ehitamist. Võib-olla on luud lõhutud alajaama ehitamise käigus. 90 protsenti leiust on luupuru ehk irdluu," rääkis Unt. Mis ajast luud pärinevad, ei ole võimalik öelda. Tuvastada saaks vaid kindlalt luustiku juurde kuuluvate esemete põhjal. Metalliotsijat esemete otsimiseks kasutada ei olnud võimalik, sest maanduslatt segas.
Kas tegemist on ühe pere tragöödiaga kurvalt lõppenud haiguse näol või mõne muu sündmusega, sellele vastust ei ole. Seost Teise maailmasõjaga ei tahtnud Arnold Unt hästi uskuda. "Ei ole küll kuulnud, et väikelapsed oleksid sõja pärast kalmistule matmata jäänud," lausus Unt.
Selle väitega nõustus ka Hellamaal esimesena käinud ja Salmel mõned aastad tagasi viikingite muinaslaeva avastanud arheoloogiadoktor Jüri Peets. Enne Arnold Undi saabumist leidis ta Hellamaalt kahe täiskasvanud inimese luud ja lisaks rohelist värvi tüki, mis meenutas osa Saksa sõjaväekeebist. Peetsi sõnul võib see küll viidata Teisele maailmasõjale, aga ei ole siiski sajaprotsendiline tõend.
Hiljem välja tulnud laste luude põhjal pakkus Peets, et tegemist võib olla ka külakalme või Põhjasõja-aegse, kuid kindlasti mitte varasema ajaga, sest siis oleks vähemalt mõni ese juures olnud. "Riideräbal võis kes teab kuidas sinna sattuda. Välistada ei saa ka mürsulehtrit, kuhu sõjapõgenikud maeti. Rohkema teada saamiseks tuleks kogu ala lahti kaevata, aga see ei ole praegu eesmärk. Ala on vaja töödeks vabastada," lausus Peets.
Salmel leidis arheoloogiadoktor mõned aastad tagasi kaevates 1300 aasta vanuse luustiku. "Muhus on samamoodi dolomiitpinnas, kus luud säilivad väga hästi. Hilisem risustus võis sinna juurde sattuda," arutles Peets.
Nõukogude ajal, 1960. aastatel Hellamaale alajaama ehitades ei pööratud luudele ilmselt tähelepanu, sest see oleks teatajale tähendanud ülekuulamist. Just inimtegevuse tulemusena on luude leiukoht Peetsi väitel väga saastatud, mistõttu jäävad kõik versioonid sealt välja tulnud luude kohta vaid oletusteks.
Arnold Undi sõnul annab ta säilinud luud üle muinsuskaitseameti kohalikule esindajale, kes peab otsustama, mida nendega edasi teha - kas matta kalmistule maha või lasta enne mõnel osteoloogil ehk luuteadlasel uurida. "Muinsuskaitseameti seisukohast võib luud, mis trassist leiti, matta samasse leiukohta või näiteks Hellamaa kalmistule," ütles muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Rita Peirumaa.
