Mount Everesti vallutamise ajalugu kahtluse all
Keegi ei tea, kas Irvine ja tema kaaslane George Mallory iial tipus käisid, kuid Irvine’i säilmed, eriti fotokaamera, mida ta kaasas kandis, võivad aidata mõistatust lahendada, vahendab PhysOrg.
Mallory ja Irvine startisid 1924. aasta 8. juunil laagripaigast, mis asus kilomeeter tipust allpool, pärast mida ei nähtud neid enam kunagi. Kadunud partnereid on Mount Everestilt ehk Džomolungmalt otsinud mitmed järgmised ekspeditsioonid, ning Mallory laip isegi leiti 1999. aastal, kuid Irvine’ist ja “vestitaskukaamerast” Vest Pocket Kodak, mida ta kaasas kandis, pole jälgi avastatud. Kui kaamera õnnestub leida, võib see öelda, kas mägironijad hukkusid teel tippu või tipust alla,
Ajaloolane Tom Holzel uuris aastakümneid vihjeid otsides Džomolungma põhjapoolse nõlva kaarte ja fotosid. Nüüd usub ta, et kõrge eraldusteravusega foto on paljastanud Irvine’i säilmete asukoha, ning on asunud koos viie kolleegiga valmistuma uurimisekspeditsiooniks, mis võib aset leida juba tänavu kevadel.
Holzel koos oma töörühmaga, mille koondnimetuseks on Andrew Irvine’i Otsingukomitee, väidab, et põhjanõlval olevast 900 meetri laiusest, “kollaseks vöödiks” nimetatavast piirkonnast tehtud komplektil fotodel on pärast kahe pildi kokkumorfimist arvutis näha 1,8 meetri pikkune ovaalne objekt.
Ühe ülesvõtte tegi kadumaläinud paari 1933. aastal otsimas käinud mägironija Wynn Harris, teine on aga 1984. aastal tehtud kõrge eraldusteravusega aerofoto. Aerofoto näol on tegemist ortofotograafilise kuvandiga, mis tähendab, et seda on pinnavormide õige esituse huvides korrigeeritud, mistõttu seda saab kasutada vahemaade mõõtmiseks.
Harris leidis oletatavasti Irvine’ile kuulunud jääkirka ning tähistas selle leiukoha fotol ristiga. Antud foto võrdlemine aerofotoga annab mõista, et fotol märgitud kirka asukoht on umbes 55 meetrit nihkunud.
Foto veelgi täpsemaks uurimiseks hankisid Holzel ja kaks töörühma liiget digikaamera ja võimsa mikroskoobi ning tegid aerofotost tavalisest 60 korda suurema suurendusega järjestikuseid digi-mikrofotosid, mille põhjal konstrueerisid põhjanõlva kollasest vöödist arvutis kõrge eraldusteravusega panoraamfoto. Tolle kuva alusel taastati Mallory ja Irvine’i kõige tõenäolisem marsruut. Seejärel otsiti tõenäoliselt marsruudilt mikroskoobi abiga inimkeha mastaabis anomaaliaid ning leitigi oletatav sihtmärk.
Kui anomaalia osutubki Irvine’i surnukehaks, tema külmunud kaamera leitakse samuti üles ning selles sisalduvat filmi on veel võimalik ilmutada — ja kui see sisaldab kaadrit, mis on tehtud Džomolungma tipus -, pole välistatud, et Džomolungma vallutamise ajalugu tuleb ümber kirjutada. Küll aga jäävad Hillary ja Norgay alati esimesteks, kelle retk mäetippu ja tagasi oli edukas, st neil õnnestus naasta ja oma kogemusi jagada.
