Kas ikka kirjutada nimesid Osama ja Omar, kui on teada, et vokaali o araabia keeles üldse ei ole? Mõlemad nimed on ingliskeelse meedia mõjul juurdunud sügavalt ja teises vormis kirjutatuna ei saaks suur osa lugejaist üldse aru, kellest jutt. Mulla Omar on küll rahvuselt puštu ja araabia keele reeglid temale ei peaks tingimata laienema (puštu, nagu ka pärsia keeles on vokaal o siiski olemas), kaliif Omar, nagu ka esiterrorist Osama bin Laden olid aga araablased.

Teaduslikud allikad teavad nende nimesid hoopis kujul vastavalt: kaliif `Umar ibn Al-Khattāb ja šeik Usāma ibn Muhammad ibn Awad ibn Lādin, mis loeb üles ka eelnenud põlvkonnad.

Ja kirjutades nimekuju Osama bin Laden tekib kohe vastuolu, miks me peame teisal kirjutama kuulsa loodusteadlase Avicenna pärisnime vormis Abū Alī al-Husain ibn Abdullāh ibn Sīnā. Ibn või bin, mõlemad viitavad sellele, et ta on kellegi poeg, ehkki juba mitmendas põlves. Vahe on ainult erinevas kirjutamisviisis.

Ja kui me kirjutame Egiptuse poliitiku perekonnanimeks ElBaradei, siis tekib koheselt küsimus, miks me kirjutame teisi nimesid hoopis muud moodi, näiteks kartograafi nimeks al-Idrisi (Abu Abd Allah Muhammad al-Idrisi al-Qurtubi al-Hasani al-Sabti). Araabiakeelne eesliide on ju siiski al-, mitte el-. El on hispaaniakeelne artikkel. IAEA endise juhi õige nimekuju oleks Muḥammad Muṣṭafā al-Barādaʿī.

Aga egiptlased isegi ei tea täpselt, kuidas oma nimesid ingliskeelsetes tekstides kirjutada. Ekspresident "Hosni Mubarak" on ju hoopis Muḥammad Ḥusnī Sayyid Mubārak, nüüd kukutatud "Mohamed Morsi" aga Muḥammad Muḥammad Mursī ‘Īsá al-‘Ayyāṭ.

Araabia keelt kõneleb maailmas emakeelena ligi 300 miljonit inimest, omavahelises suhtluses kasutavad seda aga ehk isegi miljard muslimit. Ja just nimelt muslimit, mitte moslemit, kuigi eesti keeles on mõlemad sõnad lubatud. Tähti o ja e araablased ei tunne. Ingliskeelne täht e hääldub tegelikult ju i-na, ja o kas a- või u-na.

Ingliskeelne nimekuju moslem hääldub kas "muslim" või "maslim," aga mitte kunagi "moslem." Kuula siit lingist ise, kui ei usu. See on umbes sama teema, kas nende usundiks on islam või eslam.

Araabia tähestikus on 28 tähte, kõik konsonandid, ning vaid kolm vokaali, a, i, u, mida tavatekstis isegi kirja ei panda ja mis ei ole isegi ametlikuks osaks alfabeedist. Kui aga arvestada sellega, et vokaalid on olemas lühikesel ja pikal kujul, ei saa me ometi lisada ei e-d, ega o-d. Täpitähtedest rääkimata.

Pärsia keeles seevastu on olemas ka o ja e. Kaugemal, Afganistanis on puštu keeles olemas ka mõned vokaalid, mida meie nimetaks juba täpitähtedeks. Niisiis nimed, mis on levinud pärslaste vahendusel, võivad olla ühes vormis, nimed, mis levinud araablaste vahendusel, peaks olema teises. Ja kui häälduse järgi kirjutada, tulevad mängu juba omad häälduslikud vahed näiteks prantsuse, saksa, vene või inglise keele vahel.

Kas me peaksime kirjutama prohvet Muham(m)ed, Muhammad, Magomed, Mahomet või Moham(m)ed? Ingliskeelne wikipedia teab, et õige vorm on Muhammad. Saksakeelne ütleb Mohammed, parandades kohe, et õige oleks Muhammad. Prantsuskeelne esitab kolm vormi Mahomet, Muḥammad või Mohammed. Venekeelne eelistab Muhammedit. Eestikeelne traditsioon räägib prohvet Muhamedist, kelle õige nimi oli Abu al-Qasim Muhammad Ibn Abd Allah Ibn Abd al-Muttalib Ibn Hashim.

Liibüa eksdiktaator Muammar Gaddafi nime (vaata siit) on võimalik allikates leida üldse enam kui sajal erineval kujul, sest seal tuleb mängu ka veel konsonantide erinev väljendamisviis.

Ja võrdluseks võiks mainida ka seda, et türgikeelsete nimede puhul peaks eestlased meeles pidama, et neil ja meil on olemas ka tähestiku täpitähed, mida ingliskeelne maailm ei tunne. Niisiis, kui tahame teada kuidas mõni nimi eesti keeles võiks olla, tasub esmalt vaadata sakslaste, mitte inglaste poole.

Kuid ühel hetkel jõuame ka piirini, kus enam eesti keel isegi ei tunne kõiki tähti; Aserbaidžaani ekspresidendide nimedeni: Əbülfəz Elçibəy ja Heydər Əlirza oğlu Əliyev.