Moraalse puhtuse taastamisel otsitakse abi veest ja seebist
Antropoloogid soovitavad inimeseks olemise mõistmisel teadvustada kõikidele inimestele ühiseid omadusi. Teadlaste poolt kokk uloetud pea 300 nn. inimliku universaali seast leiab nii valu, emotsioonid ja mälu. Samuti selle, et naised hoolitsevad rohkem laste eest, une, ilmed, huvi elus asjade vastu ja tervitused. Rääkimata nutust, muusikast või õige ja vale eristamisest.
Need omadused asuvad meis kõigis. Kes soovib näha sügavamale, kui peeglist paistab, soovitan kindlasti nende inimeseks olemist tähistavate märksõnadega tutvuda.
Täna uuriks, kuidas on omavahel seotud ja millisest inimkokteilist kõnelevad sellised universaalid nagu hügieen, mäng ja mõrva hukkamõistmine? Kuna nii oletuslik, kui ka loogiline mõtlemine kuuluvad inimeseks olemise juurde, aimavad juba mõned ilmselt ära, et mäng võib siinses tehnoloogilises kontekstis tähistada arvutimängu. Neil on õigus. Kuid esmalt peame kasutama meile omast mälu ja kultuuri meenutamaks Shakespeare’ lugu Šotimaa valitsejannast. Leedi Macbethist, kes saavutas oma positsiooni pärast kuninga ametit pidanud abikaasa tapmist, mõtiskleb Kristjan Port saates Portaal.
Mõned teoreetikud väidavad, et seda sammu ajendas astuma inimliku emadusega seotud vajadus kogukonda kontrollida. Samas leidus tolles naises inimlikult palju võimuiha, mis ajas teda isegi soovima jääda viljatuks ja kaotama inimliku hoole ning kaastunde nähud. Teiste sõnadega leidis Shakespeare juba 17. sajandi alguses teaduse ja tehnoloogia abil tänaseks rutiinseks muutnud trendi peretutest karjäärinaistest. Ehk varjatud soovi olla rohkem meeste moodi.
Meid huvitab antud loos siiski see, et mõni aeg pärast abikaasa hukule viimist valdas Leedi Macbeth’i häbi ja ta püüdis end nähtamatust taagast puhtaks pesta. Seda siis otseses mõttes end seebiga küürides. Sama ebameeldiva sündmuse järgne pesemisriitus kordub ju ka päriselus, mistõttu seda nähtust on hakatud nimetama Leedi Macbethi efektiks.
Luxemburgi Ülikooli teadlased korraldasid katse, milles palusid 76 vabatahtlikul mängida veerand tundi vägivaldseid arvutimänge. Seejärel paluti katses osalejatel aga valida sõbrale kingitus. Need, kes olid vägivaldsete arvuti- mängudega vähem kokku puutunud ja kelle jaoks kogemus oli järelikult inimlikult kasvõi alateadlikult šokeerivam, valisid kingitustena sagedamini erinevaid hügieenitooteid alates seepidest lõpetades deodorantide ja hamba- pastadega. Ennast rohkemal määral virtuaalses verest kastnutele ei tundunud lühike suplus vägivallameres taolist mõju avaldavat.
Uuringu läbiviijad järeldavad, et eriti teiste inimeste vastu mängitud vägivaldne mäng riivab meie moraalset puhtust. Olgu tõdetud, et moraal on samuti inimlik universaal ja on kõigis meis olemas. Sama kehtib siis ka moraalse paindlikkuse kohta, mis antud juhul paistab töötavat arvutimängu vägivaldsust registreeriva mõõdikuna. Tasub meenutada, et tänaseks pole olemas ühtegi tõsiseltvõetavat seost, mis põimib mängus esineva vägivalla tegelikus elus esinevaga. Siiski toetab käesolev uuring neid, kes arvavad, et mänguline vägivald muudab mängija selle suhtes tundetumaks. Siiski ei välista see hüpoteesi, et mänguline vägivald maandab reaalseid agressioone.
Seega jääb arvutimängu vägivalla ja selle seos reaalse eluga lahtiseks. Küll aga kerkib uus küsimus. Kas teile ei tundu, et osa poliitikuid on nii parlamendis kui valitsuses kahtlaselt klantsid ja lõhnavad seebi järele? Ehk millest võiks kõnelda liiga puhas poliitik?
