Teadlased pole vesiniku tootmisele kaugeltki mitte käeva löönud, kirjutab elektrokeemik Rainer Küngas ajakirjas Horisont.

Üle 95% vesinikust saadakse fossiilkütuste katalüütilise reformimise teel. Katalüütiline reformimine on protsess, kus kütus, näiteks metaan (CH4), pannakse kõrgel temperatuuril reageerima veeauruga, nii et tekib süsihappegaas (CO2) ja vesinik. Sellisel teel saadud vesinikust on pool pärit metaanist, teine pool aga reaktsioonis osalevast veeaurust.

Niisiis ei saa väita, nagu oleks veest vesiniku tootmises midagi revolutsioonilist – ligikaudu 25 miljonit tonni igal aastal toodetud vesinikust pärineb praegugi veest. Pigem on küsimuseks, kas vesinikku saaks kuidagi toota ka ilma, et sellega kaasneks suurtes kogustes süsihappegaasi atmosfääri paiskamist.

Kuna vesiniku transportimine on tülikas ja bensiini või diisliga võrreldes ka äärmiselt kulukas, peaks tulevikutehnoloogia lisaks keskkonnasõbralikkusele võimaldama vesinikku toota keemiatehastega võrreldes väikestes kogustes, ent samas efektiivselt.
Loe edasi siit