Mõõkvaalad matkivad üksteise häälitsusi

Mereimetajate omavaheline keerukas suhtlus võlub biolooge juba pikka aega. Viini ülikooli uurijad näitasid, et mõõkvaalad jäljendavad neile võõraste isendite hääli.

Kui laululinnud on osavad imiteerijad, siis imetajate  puhul on häälte jäljendamine üsna haruldane, kui inimene välja arvata. On teada, et vangistuses peetavad silmikdelfiinid matkivad oma kaaslase tekitatud helisid. Ajakirjas Marine Mammal Science avaldatud artikli põhjal iseloomustab häälitsuste jäljendamine ka vabas looduses elavaid mõõkvaalu, vahendab Novaator.

Need pikaealised mereloomad elavad gruppidena, mille struktuur on üsna keerukas. Tuumikrühma moodustavad ühe emaslooma järglased, sellised rühmad koonduvad suuremateks salkadeks. Mõõkvaalad on altid suhtlema. Rühmasiseselt kasutatakse kommunikeerumiseks kindlaid häälitsusi — klõbinaid, vilesid ja pulseerivaid helisid, mis moodustavad rühma spetsiifilise dialekti. Noored loomad õpivad oma rühma häälitsusi emalt.

Brigitte Weiß Viini ülikoolist jälgis looduses elavate mõõkvaalade suhtlemist Kanadas Briti Columbia vetes. Loomade häälitsused salvestati ning analüüsimisel torkasid silma häälitsused, mis polnud konkreetsele rühmale iseloomulikud, vaid imiteerisid mõnda teist rühma. Mõnel juhul oli jäljendamine väga täpne, mõnel juhul vaid aimatav. “Keskmiselt matkitakse teistesse rühmadesse kuuluvaid loomi ühel korral viiesajast. Arvestades seda, kui tihti mõõkvaalad häälitsevad, pole seda palju,” ütleb Weiß . “Samas on matkimine piisavalt silmatorkav. ”

Weiß selgitab, et matkimine võib aidata edasi anda infot oma rühma liikmetele konkreetse grupi kohta ning mõningad jäljendatud häälitsused ei pruugi teavet üldse sisaldada. Mõõkvaalade keele mõistmiseks peab inimene veel tublisti õppima.