Tugevad kehad, terav mõistus ja oskus küttida koos nagu hundikari muudavad mõõkvaalad ehk mõõkdelfiinid maailma võimsamateks küttideks, kes suudavad maha murda kõikvõimalikku jahisaaki, muu hulgas ka mõrtsukhaisid ning tänapäeva suurimaid loomasid sinivaalu, vahendab Novaator LiveScience'i uudist.

Teadlased kahtlustasid juba mõnda aega, et mõõkvaalu on rohkem kui üks liik, olles jälginud pikemat aega erinevusi nende käitumises ja välimuses. Ainuüksi Vaikse ookeani põhjaosas eristatakse kolme eri tüüpi mõõkvaalu.

Esimesed toituvad peamiselt kalast, elavad suurtes gruppides ning suhtlevad omavahel keeruliste häälitsuste abil. Teised söövad ainult mereimetajaid nagu hülged, merilõvid, delfiinid ja vaalad, kasutades saagi jahtimiseks keerukat koordineeritud taktikat. Nad liiguvad ringi Vaikse ookeani rannikul väiksemates rühmades ning nende häälitsusmustrid on lihtsamad kui esimesel tüübil. Kolmandat tüüpi mõõkvaalad elavad rannikust kaugel väikestes rühmades, söövad peamiselt kala, on teistest tüüpidest väiksemad ning nende häälitsused erinevad kahest eelmisest tüübist. Pisemaid erinevusi on ka kolme tüübi välimuses.

Ka Antarktikat ümbritsevas ookeanis leidub kolme eri tüüpi mõõkvaalu. Niinimetatud A-tüüpi vaalad näevad välja nagu tüüpilised mõõkvaalad, elavad avameres ja toituvad peamiselt teistest vaaladest. B-tüüpi mõõkvaalad on väiksemad ja söövad hülgeid, keda nad jääpanga pealt alla lükkavad. Neil on väga suured ovaalsed laigud silmade juures. C-tüüpi mõõkvaalad on kõige väiksemad ja toituvad peamiselt kaladest. Nende silmalaigud on väga väikesed ning meenutavad pigem laiu jooni kui ovaale.

Praeguseni polnud teadlastel aga õnnestunud tõestada, et mõõkvaalad kuuluvad eri liikidesse. Geneetilised analüüsid olid puudulikud, sest teadlased ei olnud siiani kaardistanud kogu mõõkvaala mitokondri genoomi. Uue sekveneerimismeetodi abil õnnestus teadlastel sekveneerida mitokondrite genoomid 139 maailma eri paigast pärit mõõkvaalalt. „Nägime liikide vahel selgeid erinevusi,” ütleb uurimuses osalenud geneetik Phillip Morin.

Analüüsist selgus, et kõik Antarktika mõõkvaalatüübid on erinevad liigid. Erinevused B- ja C-tüübi vahel viitavad, et nad lahknesid teistest mõõkvaaladest umbes 150 000 aastat tagasi. „Neil esineb halli ja valge värvi muster, mida ei näe ühelgi teisel mõõkvaalal,” märgib Morin.

Vaikse ookeani põhjaosas ranniku lähedal elavad mõõkvaalad tunduvad samuti kuuluvat eraldi liiki. Geneetilised erinevused nende ja teiste mõõkvaalade vahel viitavad, et nende esivanemad lahknesid ülejäänud mõõkvaaladest umbes 700 000 aastat tagasi.

Pole siiski selge, kas ülejäänud Vaikse ookeani mõõkvaalad, Antarktika A-tüüpi vaalad ja Atlandi ookeani põhjaosas elavad vaalad on kõik samast liigist, eri liigist või erinevatest alamliikidest. „Selle väljaselgitamiseks on meil vaja rohkem proove,” selgitab Morin. „Mõõkvaaladelt proovide kogumine looduses on väga keeruline.”

Mõõkvaalade liikide arvu väljaselgitamine on oluline nende kiskjate rolli mõistmiseks ookeanides. Samuti on seda vaja teada liigikaitse seisukohalt. “Kui neid pidada üheks globaalse levikuga liigiks, ei ole nad ohustatud, kuid kui vaadelda neid paljude erinevate liikidena, on mitmed neist hävimisohus,” ütles Morin. Teadlased kirjutavad oma avastustest pikemalt ajakirjas Genome Research.